Heilutius Ühiskonnas, kus Kõik on Kohtusse Kaebamas

Evangelium vaidluste ühiskonnas

1. Korintlaste 6:1-8

David Straini poolt

Palu võta enda kätte Piibli koopia ja pöördu minuga 1. Korintlaste 6. peatükki; 1. Korintlaste 6. peatükk, lehekülg 954, kui kasutad ühte meie kiriku Piiblitest. Eelmine kord olime 5. peatükis ja mõtlesime mõningate keeruliste teemade üle, mida Paulus hakkab käsitlema ülejäänud 1. Korintlaste raamatu osas. 1. kuni 4. peatükk on olnud suhteliselt rahulikud ja selged, kuid nagu me ütlesime 5. peatükis, siit edasi on kõik valge vee rafting; üsna konarlik sõit. Seal on keeruline materjal. Eelmine kord 5. peatükis, mäletad ju, ta käsitles seksuaalset ebamoraalsust ja kiriku distsipliini. Seekord on probleem, mis vaevab Korintuse kirikuid, seotud usklike vahel, kes tavaliselt väikeste vaidluste pärast kohalikus kirikus ühiskonna kohtutes üksteist kohtusse kaevavad. Ja Paulus kirjutab, et neid väljakutseid teha ja seda kahjulikku probleemi lahendada.

Ja kui me üritame mõelda läbi Pauluse õpetuse siin, on kaks eeltähtsat asja, mis võivad meid aidata, kui me läheneme tekstile, et seda õigesti mõista ja rakendada. Esimene asi on seotud sellega, mida Paulus ei ütle 1. Korintlaste 6, versetes 1-8. Ta ei ütle, et kriminaalõiguse küsimusi tuleks hoida vaikuses ja käsitleda kiriku sees. See ei ole tema sõnum. Ta ei soovita, et vargus või kuritarvitamine või sellised asjad tuleks hoida eemal kohtutest või seadusest. Tegelikult, kui ta vajas, oli apostel Paulus ise valmis kasutama oma õigusi Rooma kodanikuna ja pöördus ise kohtusse õiguskaitse ja hüvitise saamiseks. Ilmalik valitseja, ta ütleb meile Roomlaste 13. peatükis, on Jumala minister, Tema sulane, kelle Jumal on määranud ja ametisse pannud meie heaks. Seega ei ütle Paulus siin, et me ei peaks vajadusel apelleerima maa seadusele. On olukordi, kus usklikud on sunnitud kasutama maa seadust, et kaitsta ennast või teisi, kui muud valikut pole.

Selline olukord ei olnud aga Korintuses. Tundub, et Korintuses unustasid kiriku liikmed oma kohustused kristlastena üksteisele andestada ja üksteist armastada ning üksteise vastu kannatlik olla. Selle asemel kasutasid nad kohtuid, et skoori teha, raha teenida ja konkurentsieelise saavutamiseks äris ja ühiskonnas vendade ja õdede arvelt Kristuses. Ja nagu võite ette kujutada, tekitas see suurt segadust Korintuse kiriku koguduses. Ja nii on see esimene asi, mida meeles pidada, kui me töötame 1. Korintlaste 6:1-11 läbi. Paulus ei põlu korralikku kasutamist ilmalikust seadusest vajadusel, kuid ta väljakutsub sellisele kuritarvitamisele isikliku ja pahatahtliku eesmärgi saavutamiseks, mis oli levinud Korintuses.

Teine eelnev asi, mis aitab meil mõista Pauluse sõnumit siin, on seotud sellega, kui kummaline on 1. kuni 8. salm, kui asetame need konteksti selles kirja osas. Nii et 5. peatükk, meenutage, Paulus käsitles väga konkreetset ja keerulist seksuaalset ebamoraalsuse juhtumit. Ja ta rääkis kiriku distsipliinist seksuaalselt ebamoraalse ja meeleparandamatu kirikuliikme suhtes. Seejärel 6. peatüki teises pooles hakkab ta uuesti käsitlema seksuaalset pattu. Ja siis väga loomulikult läheb ta üle. Nii et 5. peatükis ja 6. peatüki teises pooles räägib ta häiritud ja patusest seksuaalsusest. Ja nii on väga loomulik, et 7. peatükis hakkab ta rääkima abielust ja jumalakartlikust ning õigest ja Jumalat austavast seksuaalsusest. Ja see kõik mõjub teatud määral; sellel on loogika.

Ja nii leiame end 6. peatüki 1. kuni 8. salmi juures, kratsides veidi pead, sest just siin, keset seda inimese seksuaalsuse arutelu, on see äri kohtuasjade kohta. Mis kurat teeb 6. peatüki 1. kuni 8. salm siin? Ma arvan, et on kaks asja, mida meeles pidada, mis võivad aidata meil sellele küsimusele vastata. Esiteks, meenutage, et 5. peatükis kutsus Paulus korintlased üles rakendama kiriku distsipliini; nad keeldusid tegelikult, nad olid vastumeelsed rakendama kiriku distsipliini ühe oma liikme suhtes, kellel oli räige, skandaalne, avalik seksuaalne ebamoraalsus. Nii et 5. peatükis keeldusid nad võtmast vajalikke, kiriklikke, vaimseid meetmeid tegeliku patu vastu. Aga 6. peatükis – kui suur kontrast – näivad nad olevat liiga rõõmsad, et võtta tarbetuid, pahatahtlikke, juriidilisi ja kohtulikke meetmeid lihtsalt selleks, et teenida kiiret raha.

Need kaks asja ei näe sugugi hästi kokku sobivat. Kas nad? On kontrast, vastuolu ja me peaksime tundma selle teravust. Nad on nördinud kirikudistsipliini mõtte peale, kuid neil pole probleemi kaevata üksteist kirikuliikmeks iga senti, mis neil on, kui neile antakse pool võimalust. Need asjad ei tohiks olla nii, ütleb Paulus.

Ja teine põhjus, miks see materjal on siin, tõenäoliselt seotud sellega, kuidas küsimused esitati Paulusele korintlaste poolt esmalt. Ja ta vastab neile selles järjekorras, milles nad tulid. Ja ta vastab neile juhtumipõhiselt, olgu see siis jaotused kirikus 1.-4. peatükis või seksuaalne ebamoraalsus või kirikudistsipliin või kohtuasjad usklike vahel, ta võtab igaüks neist peaaegu kui juhtumiuuringu, et näidata, kuidas ükskõik millise probleemi, millega me võime silmitsi seista, vastus ja vastumürk on täpselt samad. Ta rakendab Jeesuse Kristuse ristilöödu evangeeliumi korintlaste südametes ja elus. Ja ta ütleb: „Kui te seda tõesti saate, kui see tõesti hakkab tungima ja ümber juhtima ning ümber kujundama teie mõtlemist põhjast üles, siis muutub ka kõik muu.” Korintuse tegelik probleem on seotud nende ebaõnnestumisega mõista ja rakendada evangeeliumi.

Ja nii on 6. peatükk, 1-11, veel üks juhtumiuuring mitmest selles kirjas, mis näitab meile, et Jeesuse kohta käiv hea uudis tõesti toimib räpases maailmas, mis on väga sarnane meie omaga. Nii et püüdleme koos, kui me loeme materjali hetke pärast, et hoida neid eelnevaid kontseptsioone ja kategooriaid meie meeltes. Need aitavad meil, ma arvan, mõista Pauluse argumendi põhiolemust. Enne kui me loeme Pühakirja koos, laskem meie pead ja palvetagem!

Meie Isa, Sinu Sõna on nüüd meie ees. Me palume armu, et kuulda seda ja vastu võtta selle sõnumit, ja sellega, et me tõmmataks tagasi, et painutada meie põlvi Issanda Jeesuse ees, kes on kuningate kuningas ja issandate Issand. Sest me palume seda Tema nimel, amen.

1. Korintlaste peatükk, 6. salm. See on Kõigeväelise Jumala sõna:

Kui ükskõik kellel teist on kaebus teise vastu, kas ta siis julgeb minna kohtu alla ebaõiglaste juurde hoopis kui pühade juurde? Või kas te ei tea, et pühad mõistavad kohut maailma üle? Ja kui maailm saab teie poolt kohut mõistetud, kas olete siis võimetud otsustama tühiste asjade üle? Kas te ei tea, et me mõistame kohut inglite üle? Kui palju enam siis seda, mis puudutab seda elu! Kui teil on selliseid asju, miks te need siis viite nende juurde, kellel pole kirikus seisundit? Ma ütlen seda teie häbiks. Kas ei ole teie seas ükski tark, kes suudaks lahendada vendade vahelist tüli, aga vend läheb kohtu alla venna vastu ja seda uskmatute ees? Omavahelisi kohtuasju pidada on juba teie jaoks lüüasaamine. Miks te ei kanna pigem ülekohut? Miks te ei lase end petta? Aga teie ise teete ülekohut ja petate - isegi oma vendi!

Või kas te ei tea, et ebaõiglased ei päri Jumala riiki? Ärge petke end: ükski seksuaalselt hoolimatu, ükski ebajumalateenija, ükski abielurikkur, ükski mees, kes tegeleb homoseksuaalsusega, ükski varas, ükski ahn, ükski purjutaja, ükski pilkaja, ükski kelm ei päri Jumala riiki. Ja sellised olid mõned teist. Aga teid on pestud, teid on pühitsetud, teid on õigeks mõistetud Issanda Jeesuse Kristuse nimel ja meie Jumala Vaimu läbi.

Amen, ja me kiidame Jumalat, et Ta on rääkinud oma Pühas Sõnas.

Kui me üritaksime tuvastada probleemi Korintuse segaduse juures, siis parim diagnoos, mida olen kohanud, on see, mida üks kommentaator nimetab "evangeeliumi unustamiseks". Evangeeliumi unustamine – seda kannatavad korintlased. Ma lugesin lugu – tegelikult nägin seda lugu mõni päev tagasi uudiste veebilehel mehe kohta, keda kutsuti Benjamin Kyle'iks, kes leiti pekstud ja hüljatud ning kannatab kohutava unustuse all. Ta veedab kogu oma aja, sirvides kadunud isikute veebilehti, otsides iseennast; üritades täita puuduvat tausta. Ta on kaotanud oma identiteedi; ta ei tea, kes ta on.

Ja korintlased käituvad siin – ja taas ja taas erinevates küsimustes, mida Paulus käsitleb, näeme seda. Nad käituvad, nagu oleks neil juhtunud midagi sarnast. Nad on unustanud evangeeliumi, Jeesuse kohta käiva hea uudise, nende uue identiteedi Temas, on jäetud tähelepanuta ja ignoreeritud ning unustatud olukorras pärast olukorda. Kui te vaatate meie kirjakohta, näete Paulust, kes teeb selle punkti oma korduva küsimusega: "Kas te ei tea?" Nii 2. verses: "Kas te ei tea, et pühakud mõistavad kohut maailma üle?" 3. verses: "Kas te ei tea, et me mõistame kohut inglite üle?" 9. verses: "Kas te ei tea, et ebaõiglased ei päri Jumala riiki?" On asju, mida nad peaksid teadma. Paulus oli neid õpetanud; Keefas oli mõnda neist õpetanud. Apollos oli nendega koos olnud ja neid õpetanud; teised olid neile avanud Pühakirja. Paulus oli neile varem kirjutanud. Nad olid hästi õpetatud Jumala asjades ja nad peaksid teadma. Aga nad näivad olevat unustanud. Nende oma on evangeeliumi unustamise juhtum. Ja traagilised tagajärjed järgnevad.

Eelkõige hakkavad nad üksteist kohtusse kaevama, mis on pigem meenutus nende vanast elust kui uuest elust, mis peaks iseloomustama neid kui kristlasi. Ja nii küsib Paulus 1. verses: „Kui ühel teist on kaebus teise vastu, kas ta siis julgeb minna kohtusse ebaõiglaste ees selle asemel, et minna pühade juurde?” Seda nad nüüd on. Nad on pühad. See tähendab, et nad on pühad - eraldatud Jumala armu ja tööga nende elus, et kuuluda Issandale Jeesusele Kristusele; määratud Tema omaks. Ja nad ei tohiks enam elada nagu varem vastavalt maailma väärtustele, vaid nüüd vastavalt kuningas Jeesuse väärtustele, kellele nad kuuluvad. Nad võitlesid probleemiga, millega paljud meist ikka veel võitlevad. Nad võitlesid, olles saanud kristlasteks, vanade harjumuste ja mustrite ning oma varasema elu väärtuste mahajätmiseks. Kuulake hetkeks, kuidas üks õpetlane kirjeldab, kuidas kohus töötas korintlaste maailmas. Ta ütleb: „Kohtusse kaevates tuli esmalt arvutada võitmise kulud ja võimalused, mitte juhtumi põhjal, vaid kostja sotsiaalse staatuse ja võimsa ühenduse põhjal. Inimesed vanas maailmas,” ütleb ta, „võistlesid au pärast kohtutes. Ja üks saavutas au, alistades rivaali. Kohtuvaidluse jälgimine oli sageli vähe seotud õigluse jälgimisega.”

Nüüd see oli probleem Korintuses! Nad ei olnud huvitatud õiguslusest; nad olid huvitatud isiklikust edust ühiskonnas teiste arvelt, kes ohustasid nende positsiooni mingil moel. Ja kas nad olid usklikud või mitte, see ei teinud neile vahet. Nende „tühised juhtumid“, nagu Paulus nimetab neid 2. verses, lõhnasid uhkusest ja snobismist ning armastusest, kui nad käitusid samamoodi nagu enne, kui nad said kristlasteks. Nad kannatasid evangeeliumi unustamise all. Nad olid unustanud, et nüüd, kui nad on „Kristuses“, nüüd, kui Jeesus on nad päästnud, on nad uued olendid, kes peavad elama uut elu Jumala uue kogukonna – Jeesuse Kristuse kiriku kontekstis.

Ja Paulus käsitleb nende unustamist siin kolmes etapis, kolmel viisil, kuidas meie tõeline evangeeliumi identiteet peaks kujundama seda, kes me oleme. Esiteks, kui te vaadata lõiku, esmalt 1.-3. verses, räägib ta meie tulevikust, kuhu me läheme nüüd, kui me oleme kristlased; meie saatus. Seejärel, 4.-8. verses, räägib ta olevikust, kutsub meid silmitsi seisma sellega, kuidas me praegu elame, hoolimata sellest, et me oleme kristlased. Ja lõpuks 9.-11. verses, räägib ta minevikust; kelleks me saime Jumala armu läbi, kui Ta tegi meid kristlasteks. Kui me suudame neid asju haarata, ütleb Paulus, hakkame me taastama tõelist arusaamist sellest, kes me oleme Kristuses, ja see muutub kõigeks.

Meie Tulevik

Niisiis, laskem koos vaadata 1. kuni 3. salmile. Paulus osutab meie tulevikule, meie tulevikule, kuhu me nüüd kristlastena liigume. Nüüd hakkab ta väitma, et kristlik kogukond peaks suutma vaidlusi sisemiselt lahendada ja viima läbi leppimise usklike vendade ja õdede vahel ilma, et oleks tarvis minna paljudes asjades ilmalikesse kohtutesse. Kirik on ju ühiskond, mis erineb kõigist teistest, see on varustatud Jumala Vaimuga, patused, kes on päästetud armu kaudu ja klammerduvad Kristuse külge. Ja nii küsib ta 5. salmis: "Kas ei ole teie seas kedagi, kes oleks piisavalt tark, et lahendada vendade vaheline vaidlus?" Kirik peaks suutma seda teha. Aga siin, 1. kuni 3. salmis, ütleb ta meile, miks me peaksime lahendama probleemid sisemiselt, kui usklikud tülitsevad ja ei nõustu.

Meie Tulevikuline Saatuse

Ja ta osutab meie tulevikulisele saatusele. Vaadake 2. salmi. "Kas te ei tea, et pühakud mõistavad kohut maailma üle? Ja kui maailm mõistetakse kohut teie poolt, kas olete siis võimetud lahendama tühiseid asju? Kas te ei tea, et me mõistame kohut inglite üle? Kui palju rohkem siis seda, mis puudutab seda elu?" Taustal on siin peaaegu kindlasti sellised lõigud nagu Matteus 19:28, Jeesuse sõnad, kus Ta ütles oma jüngritele, et nad istuvad koos Temaga troonidel, mõistes kohut Iisraeli üle uues loomises. Või Vana Testamendi Pühakirjad, nagu Danieli raamatu 7. peatükis, kus prohvet nägi "inimese Poega", kellele anti valitsus, võim ja kuningriik. Ja siis Daniel 7:27-s loeme: "Kuningriik ja valitsus ja kuningriikide suurus kogu taeva all antakse Kõige Kõrgema pühakute rahvale." Me valitseme ja mõistame kohut koos Jeesuse Kristusega. See on meie ülev ja auväärne tulevikuline saatus.

Kuid korintlased, ütleb Paulus, on vastupidi, hõivunud tähtsusetute juhtumitega, kuigi nad on määratud ühel päeval ingleid kohut mõistma. Kindlasti peaks kirik, millel on selline saatus, suutma asju lahendada usuvendade vahel juba praegu, siinpool igavikku, „selles elus olulistes küsimustes”. „Meenutage, kuhu te lähete,” ütleb ta meile. Meenutage kõrget väärikust ja ülevat rolli, mida te ühel päeval täidate taeva enda kohtuhoones. Te olete kohtunik! Kuidas peaksite end siin käituma selle tulevase saatuse valguses? Te, kes ühel päeval ingleid kohut mõistate, kas te rebite siin üksteist maha? Te, kes ühel päeval Kristusega lõplikus tribunalis istute, kas te kasutate maailma taktikat oma staatuse edendamiseks siin, isegi teiste vendade ja õdede kahjuks ja haavamiseks, kes sel lõpupäeval koos teiega teenivad? Meenutage oma saatust ja elage selle valguses. Meie tulevik, kuhu me läheme, nüüd kui me oleme kristlased.

Meie Käesolev

Teiseks ütleb Paulus meile, et me peame silmitsi seisma oma käesolevaga – kuidas me elame, väga sageli hoolimata sellest, et me oleme kristlased. Vaadake palun 4. kuni 8. salme. Pauluse argumenti siin on oluline märgata sõna „vend” kordumist. Vaadake lõiku; 4. kuni 8. salm:

Nii et kui teil on selliseid juhtumeid, miks te need esitate neile, kellel kirikus seisundit pole? Ma ütlen seda teie häbiks. Kas ei ole teie seas kedagi, kes oleks piisavalt tark, et lahendada vaidlus vendade vahel, kuid vend läheb kohtusse venda vastu, ja seda uskmatute ees? Omavahelisi kohtuasju pidada on juba teie jaoks lüüasaamine. Miks te ei kannata pigem ülekohut? Miks te ei lase end petta? Kuid teie ise teete ülekohut ja petate – isegi oma vendi!

Nende evangeelium unustamine tähendab, et nende identiteet Kristuses on lakanud toimimast ja opereerimast mõtlemises või elus tähendusrikkal viisil. Asjaolu, et nad olid vennad ja õed Jeesuse usu kaudu, et nad olid perekond, oleks pidanud tegema kogu vahet. Kuid selle asemel vaidlesid nad oma juhtumit nende ees, kellel pole kirikus seisundit, 4. salm. Ja nii ütleb Paulus, 5. salm, nad peaksid häbenema iseennast. Kindlasti on kirikul põhikompetents ja kingitused, mida ta vajab oma juhtide hulgas, et aidata lahendada põhjalikke ja tühiseid vaidlusi? Keegi on piisavalt tark, kindlasti! Korintlased, te mäletate, uhkeldasid oma üleoleva tarkusega. „Nojah,” ütleb Paulus, „kui te olete nii targad, kas pole kedagi, kes suudaks aidata vahendada solvunud usklike vahel?”

Evangeeliumi Võit

Aga selle asemel läksid nad uskmatute, ebaõiglaste juurde otsust saama. Ja ta ütleb 7. versis, et see on „teie jaoks juba kaotus. Pigem kannatage ülekohtu või pettumise kui tehke seda.” Miks on see kristlastele kaotus, kui nad käituvad nii? See on kaotus, sest evangeelium ütleb, et Jeesuse juurde kuuluda tähendab saada vennaks või õeks inimestele, kellega teil muidu võiks olla absoluutselt mitte midagi ühist. Te ei suhtu nendesse! Te ei mõista neid! Nemad ei mõista teid! Nende taust, nende etniline kuuluvus, nende sugupuu – kõik see võib olla teie jaoks täiesti võõras, väljaspool teie mugavustsooni. Aga nüüd, hoolimata kõigest sellest, olete te nüüd saanud üheks nendega Kristuses. Nüüd olete te perekond! Nemad on vennad ja õed. Te olete seotud püha evangeeliumi armastuse sidemetega. Ja nii peate te nüüd andestama; peate te teiseks põsaks pöörama. Te peate praktiseerima kannatlikkust; peate jätma oma kingituse altarile ja minema ning leppima oma vennaga. Ja kui te seda teete, ja maailm vaatab, kuidas suhted on surve all ja on iga põhjus, miks nad peaksid purunema ja fragmentiseeruma ning hapuks ja inetuks muutuma, aga kui kirik selle asemel üksteist armastuses taga ajab ja lepitusest otsib, ütleb Paulus, et see on võit. See on evangeeliumi võit. Maailm näeb, et te olete Kristuse jüngrid teie armastuse järgi üksteise vastu!

Evangeeliumi Kaotus

Aga see polnud see, mis juhtus Korintuses, kas see oli? Selle asemel, et saavutada evangeeliumi võit, kui suhted sattusid surve alla, nagu kõik meie suhted peavad, langesid nad tagasi oma vana elu vaikimisi asendisse ja selle asemel, et saavutada evangeeliumi võit, kui vaatav maailm näeb, mida armastus teeb – kogu inimeste rühma muutumine Kristuse sarnasuseks, kes teenivad üksteist isegi oma kahjuks – selle asemel näevad nad inimesi, kes viskavad üksteisele kohtuasju ja tirivad üksteist avalikesse kohtutesse, häbistades üksteist ja viies evangeeliumi halva mainega. See on lüüasaamine! Kui maailm meie ümber laguneb hõimurahvuseks ja vastastikuseks kahtluseks ja pisivihkamiseks ning need vihkamised kõvenevad pikaajalisteks vaenudeks ja paigalseisvateks viha, kui maailm käitub nii ja Jumala rahvas otsib rahu ja lepitust, püüdes elada rahus üksteisega nii palju kui see sõltub neist, andestades üksteisele, nii nagu Jumal Kristuses on andestanud neile, kui maailm näeb seda, siis see on evangeeliumi võit.

Nüüd lubage mul küsida, kas maailm näeb seda meis. Evangeeliumi võit? Või näeb ta ikka ja jälle lüüasaamist, kui me langeme tagasi kaitsva, uhke, kahtlase, viha- ja kibestunud vaidluse vaikimisi asendisse? „Me peaksime häbenema ennast,” ütleb Paulus, „kui me veel vendade ja õdedena käitume nagu maailm.” Kristus on surnud meie eest. Tema Vaim elab meis. Tema Sõna juhatab meie samme ja ikka veel me püüdleme oma pisivihkamiste ja enesekesksete tülide poole maailma silme ees. Mis lüüasaamine. Mis lüüasaamine. Nii kutsub Paulus meid meenutama meie tulevikku, meie saatust – kelleks me ükskord saame ja rolli, mida me täidame koos Kristusega, Ülemkohtunikuga, kogu kosmose üle kohtumõistjatena – ja elama selle tuleva saatuse valguses. Ja ta kutsub meid silmitsi seisma sellega, kes me praegu oleme, nägema, et need asjad ei tohiks olla.

Meie minevik

Ja lõpuks, kui te vaatate koos minuga 9.-11. salme, tuletab ta meile meelde meie minevikku – kes me saime, kui Jumala armu läbi ta meid kristlasteks tegi. Me tuleme tagasi 9.-11. salmide juurde, Jumal tahab, järgmisel korral, et neid salme lähemalt vaadata, nii et praegu palun teil märgata, kuidas Paulus tuletab neile tõe meelde, põhitõe, mille nad näivad olevat unustanud. „Kas te ei tea, et ebaõiglased ei päri Jumala riiki?” 9. salm. Nii kirjeldas Paulus kohtunikke, paganlikke kohtunikke, kelle ees korintlased üksteist oma kohtuasjades 1. salmis esitasid, ebaõiglastena. Ja siin ta ütleb: „Nüüd lubage mul näidata teile ebaõiglaste saatust.” Ta iseloomustab neid 9. ja 10. salmis nende pattu, mis neid vaevab. „Ärge petke end: ei seksuaalselt hooravad, ega ebajumalateenrid, ega abielurikkujad, ega mehed, kes praktiseerivad homoseksuaalsust, ega vargad, ega ahned, ega joodikud, ega pilkajad, ega kelmid päri Jumala riiki.” Patused on Jumala riigist välja jäetud; see on see, mida ta ütleb. See on kaine pilt.

Ole See, Kes Sa Oled!

Siis langeb ta pommi; „Ja sellised olid mõned teist! Aga teid on pestud, teid on pühitsetud, teid on õigeks mõistetud Issanda Jeesuse Kristuse nimel ja meie Jumala Vaimu läbi.” „Kornithlased, siin on tegelik probleem, mille te olete täielikult silmist kaotanud, mis kui te ainult saaksite selle oma mõtlemises selgeks teha, hakkaks muutma teid. Ja see viis, kuidas te nüüd elate, ei oleks enam lüüasaamine, vaid tõesti algaks lõpuks võit. Siin on tegelik probleem! Te olete unustanud, et te ei ole enam see, kes te kunagi olite. Nüüd, kui Jeesus Kristus on sisenenud teie ellu evangeeliumi kaudu, on kõik muutunud. Teid ei määratle enam vana patu elu.” Ja Paulus on loetlenud pattude rea, mis määratlevad inimesi. Aga ta ütleb: „Nüüd, kui te olete tulnud Jeesust tundma, ei määratle nad teid enam. See ei ole enam see, kes te olete, korinthlased. Teid on pestud ja puhastatud ja pühitsetud ja õigeks mõistetud Jumala silmis taevalikus tribunalis ja riietatud Jeesuse Kristuse õiglusega. See on see, kes te tegelikult olete nüüd, kui te olete usklik. See on see, kes te tegelikult olete! On aeg hakata elama nagu see. On aeg hakata olema see, kes te tegelikult olete. Pole ime, et te vaevlete südames patu vastu, kui te jätkuvalt identifitseerite end selle järgi, kes te kunagi olite, ja mitte selle järgi, kes te olete nüüd Jeesusega. Meenutage oma uut, tõelist identiteeti. Te olete tulnud Kristuse juurde ja seega on vana möödas ja uus on tulnud. Te olete uus loomine. Olge see, kes te tegelikult olete!”

Teie Uus Identiteet Kristuses

Siin on see, mida ma tegelikult vajan, mida ka sina ilmselt vajad, oma igapäevases võitluses, oma igapäevases pingutuses elada Kristuse au jaoks ja taotleda praktilist pühadust. Paljud meist on kiusatuses mõtlema: „See, mida ma tegelikult vajan, on mingi eriline annus üleloomulikku jõudu, veel veidi lisaenergiat, et käivitada oma hinge mootor, aidates mul olla kuulekas. Midagi enamat! Midagi uut!” See pole üldse Pauluse nõuanne. Tema nõuanne ei ole otsida midagi uut, midagi erilist. Tema nõuanne on hoopis pöörduda tagasi selle juurde, mida Jumal on juba sinu jaoks Jeesuse Kristuse kaudu teinud, mõista evangeeliumi ja oma uut identiteeti Temas. Selle selgeks saamine. Hakata seda sügavale igasse poorisse, praosse ja lõhedeesse oma vaimse elu. Lasta sellel läbi imbuda ja hakata elama selle valguses. Enam mitte orjaks patule. Enam mitte vana elu poolt valitsetav. Armu laps. Jumala perekonda adopteeritud. Jumala Vaimu poolt sündinud. Puhas ja õige, mitte omaenda õigusega, justkui need asjad, mida Paulus loetleb, enam mind ei ahvataks ega komberdataks. Ei, ma saan pärida kuningriigi, sina, Jeesuse usklik, pärid kuningriigi, mitte sellepärast, et sa ei ebaõnnestu, vaid sellepärast, et sa oled Kristuses õigeks kuulutatud.

Ja kui te sellest aru saate, hakkab selle ime ja rõõm andma jõudu ja elavdama teie kätt, et anda teie tahtele rauda, mingi otsus, nii et te hakkate rõõmsa südamega järgima kuningas Jeesuse kuuletumist. Te hakkate rõhuma, kui suhted hakkavad purunema. Selle asemel, et taganeda, hakkate te järgima lepitust, kui kõik teie sees ütleb, et taanduda maailma moodi, seista oma barrikaadide taga ja visata granaate üksteisele ja haavata ning hävitada üksteist. Ei, kui te mõistate, kes te tegelikult Kristuses olete, saate te üksteise teenijaks ja järgite lepitust. Kas see oleks lüüasaamine? Kui maailm vaatab, kuidas need kristlased käituvad surve all. Ei, see oleks võit. Kui nad näevad meis, kui me koos elame, näevad nad meie rasketes, kohmakates, ebamugavates suhetes inimesi, kes ei tagane ja tõmbu tagasi, vaid kes järgivad üksteist armastuses, sest me oleme perekond ja me oleme ühed Kristuses. See oleks tõeline võit. Mis demonstratsioon evangeeliumi võimust.

See on see, mida Paulus meile kutsub. Seega peaksime meeles pidama oma tulevikku - kuhu me läheme nüüd, kui me oleme kristlased. Ühel päeval me mõistame kohut maailma üle, inglite üle. Me oleme määratud ülemkohtunikeks ühel päeval. Siin me oleme treeningul. Me peaksime elama teades, et see saab ühel päeval meie saatuseks. Me peaksime silmitsi seisma olevikuga, nägema neid alasid, kus me täna elame nii madalal tasemel, nii kaugel meie uuest identiteedist ja seisundist. Nii kaugel elust, millele me oleme kutsutud. Ja me peaksime meelt parandama. Ja me peaksime meeles pidama oma minevikku - mida Jumal on teinud Kristuses ristil ja meie südames Kristuse läbi evangeeliumi, muutes meid uuteks. Ja kui me sellest aru saame, peaksime hakkama elama selle valguses, olema kes me tegelikult oleme. Kas Issand annab meile armu teha just seda? Palvetagem koos!

Meie Isa, me tunnistame aegu, mil me oleme andnud järele evangeeliumi unustamisele, oleme hooletusse jätnud oma tõelise identiteedi, oleme ikka veel elanud, nagu oleksime kes me kunagi olime, mitte kes me oleme nüüd Kristuses. Palun, anna meile andeks, et oleme elanud nii kaugel alla meie privileegidest kui Jumala lapsed, kelle oled oma armu läbi adopteerinud, puhastanud ja eraldanud oma au jaoks ning õigeks tunnistatud taevases kohtus. Halasta meile. Ja kui me imestame, kelleks sa oled meid teinud, palun, anna meile jõudu ja võimalda meil elada välja, kes me tegelikult oleme? Sest me palume seda Jeesuse nimel, amen.