Häbi lõpp

Lõpu häbi

Sofoonija 3:14-16

By Gabe Fluhrer

Kui te istute, palun võtke oma Piiblid ja keerake Sofoonija peatükki 3. Kui te ei tea, kus see raamat on, pole hullu. Ma ei tea, kas ma olen kohustatud seda kui jutlustaja tunnistama, kuid esimeses presbüteeriumis, kus ma istusin, pidin ma indeksisse vaatama, et seda raamatut leida! Olgu? Nii see oli, kui ma olin seminaris, nii et ärge tundke end halvasti, kui te ei leia seda! See on teie kirikus Piiblis leheküljel 790; 790. Ja et anda teile vihje, kuhu me järgmise paari pühapäeva õhtul läheme, me vaatame täna 3:14-16 ja siis järgmine pühapäev õhtul, kui Issand seda võimaldab, vaatame seda, mida on kutsutud [[BVRJohannese 3:16]iks, mis on üks mu lemmik Piibli salme. Nii et ma olen mõelnud nende salmide üle juba mõnda aega ja me hüppame sisse, peatükis 3, salmides 14 kuni 16 täna õhtul; lehekülg 790.

Palueme ja siis kuuleme Jumala Sõna.

Meie Isa, see, mida me just laulsime, on meie suur lootus täna õhtul – et Jeesus, kes kunagi tõsteti üles üle 2000 aasta tagasi, oleks tõstetud üles täna õhtul kui ülendatud, üles tõstetud Päästja, kes on ainus lootus meile, kes oleme rüvetatud patustajad. Võtku see, kes räägib, vähenegu, et Kristus võiks suureneda ja täita kõike kõiges. Me palume Vaimu jõudu, et teha Sõna reaalne ja elav ning teravam kui mõkany kaks teravat külge, ja me küsim seda kõike Jeesuse nimel, amen.

Sofoonija 3, alates salmist 14. See on Jumala Sõna:

Üleüldse rõõmusta, Siioni tütar! Hüüa, Iisrael! Rõõmusta ja rõõmusta kõiges südames, Jeruusalemma tütar! Issand on ära võtnud sinu vastu olevad kohtuotsused; ta on ära puhastanud su vaenlased. Iisraeli Kuningas, Issand, on sinu keskel; sa ei pea enam kunagi kartma kurja. Sel päeval öeldakse Jeruusalemmale: "Ära karda, Siion; ärgu su käed nõrgu.”

Rohi närbub, lilled langevad, kuid Elava Jumala Sõna jääb igavesti ja igavesti, amen.

Suurim lennufirma on Southwest Airlines, ja meil neid siin enam pole, sain teada kohe, kui me siia kolisime! See oli meie päästerõngas, kui tuli tagasi võõrast maast Pennsylvaniast Lõuna-Carolinasse, kui ma olin Westminsteris. Ja neil oli mõni aasta tagasi reklaamikampaania, üks parimaid, mida ma olen näinud, ja reklaamikampaania loosung oli: "Tahad ära minna?" Ja seal oli üks reklaam, kus nägid seda meest ja naist, kes istuvad omamoodi korporatiivses juhatuse ruumis, ilmselt juhtivtöötajad, ja nad mõlemad vaatavad otse ette ja tema vahtib närviliselt ringi ja ütleb: "Tead, ma olen tahtnud sulle seda juba ammu öelda, aga mul on alati olnud sinu vastu tunded." Ja tema saab väga põnevil ja vaatab üle ja haarab tema käe ja ütleb: "Mina ka!" Ja tema näeb ehmunud välja ja pöördub, ja sa näed tema kõrvakütti, ja ta ütleb: "Hetk, palun. Mis see oli?" Ja sa näed tema nägu ja tema läheb: "Oh ei!" Ja loosung tuleb: "Tahad ära minna?"

Süütunne vs. Häbi

Ja kui ma selle üle mõtlesin sel nädalal, on meie elus hetki, kus me sooviksime, et meil oleks selline valik, eks? Kus me saaksime lihtsalt eemale minna sellest, mis see ka poleks – olukorrad, inimesed, mis iganes see võib olla. Kõige rohkem, ma arvan, et me tahame eemale minna mälestustest ja meie mineviku osadest, mis tekitavad häbi. Ja me peame alguses eristama süü ja häbi vahel. Häbi uurija, Brene Brown – kui te pole teda kuulnud, on see okei. Kui teil on võimalus, tegi ta selle kõne, millel on umbes 30 miljonit vaatamist TED-is teemal „The Power of Vulnerability and Shame” („Haavatavuse ja häbi võim”). See on väärt vaadata. Ta on palju selle teema kohta kirjutanud ja eristab süü ja häbi järgmiselt. Ta ütleb: "Süü on ebaõnnestumine teha midagi vastavalt standardile ja tunda selle eest õiget psühholoogilist süüd – õiget psühholoogilist ebamugavustunnet selle üle, mida te olete rikkunud." Ja kui kristlased, ma arvan, et ta ei ole üks, aga kui kristlased, saame sellega nõustuda. Kui me ebaõnnestume elama vastavalt Jumala seadusele, peaksime tundma süüd.

Häbi on erinev. Ta ütleb: "Häbi on intensiivne tunne, et olla väärtusetu ja mitte olla armastuse vääriline." Me võime selle kolme sõnaga kokku võtta. Häbi ütleb meile: "Te ei kuulu siia." Süü on rohkem privaatne. Häbi, nagu üks autor ütles, "on tunnistajaid." See on avalik fenomen. See on midagi, mida me oleme valesti teinud ja ebaõnnestunud teiste ees ja see on valus mälu. See tekitab meile ebamugavust, kui me sellele mõtleme. Ja on erinevaid häbi liike, eks? Ja on häbi, mis on reaalne – häbi, mida me peaksime tundma Jumala ees tema standardite rikkumise eest. Aga on ka häbi, mida ei tohiks olla. Asjad, mis on meile tehtud – väärkohtlemine, muud asjad sellised. Või olukorrad, kus me oleme olnud, kus üldine sõnum on olnud: "Te ei kuulu siia."

Ja profeet Sefanja räägib meile täna õhtu lõpust häbist. Ja lubage mul seada teile konteksti väga kiiresti. Sefanja on üks kaheteistkümnest väikeprohvetist. Nüüd see nimi on natuke eksitav. See pole sellepärast, et nad on mingil määral vähem olulised Jumala Sõnas või et nad pole nii tähtsad kui muud Jumala Sõna osad. Neid nimetatakse väikeprohvetiteks lihtsalt sellepärast, et nende raamatud Vees Testamendis on nii lühikesed. Nii et teil on suured prohvetid – Jesaja, Jeremija, Hesekiel ja Daniel. Ja siis on teil need kaksteist väikeprohvetit ja Sefanja on üks neist. Ta kirjutab umbes 640 aastat enne Jeesuse sündi, kuningas Joosija valitsemisajal, kes on Vana Testamendi suur reformikuningas. Kui te lähete tagasi kuningate raamatusse ja loete Joosijast, on tema see, kes toob tagasi kummardamise Iisraelis. Ta teeb palju reformitööd Iisraelis sel ajal.

Üks Sefanja raamatu ainulaadne omadus on see, et ta alustab oma prohvetlust tõenäoliselt kõige kosmilisema kohutava stseeniga kogu Vana Testamendis. Mida ma mõtlen kosmilisega kohutava stseeniga, see pole nagu mõned prohvetid, kus Jumal ütleb: „Vaata, ma tulen teid kohutavaks, Iisrael, kõigi teie ebajumalate ja kõigi teie pattude ja kõigi viiside pärast, kuidas te olete minust kõrvale kaldunud.” Ta teeb seda, kuid see algab kosmilisest kohutavast stseenist. Kõik lähevad sellesse asja. Keegi ei pääse ära. Nii et see raamat on palju halba uudist, kuni me jõuame sellesse peatükki. Ja just see valitsev salm, mis tõesti seab tooni kõigele, mis järgneb, on salm 11. „Sel päeval te ei pea enam häbenema.” Ja me näeme seda fraasi „Sel päeval” veel meie tekstis täna õhtu. Ja nii lubab Jumal siin teha: Ta ütleb: „Ma eemaldan kogu teie häbi” – sel juhul õige häbi – „Ma eemaldan kõik see ja õnnistan teid nii, nagu te kunagi ei kujutanud ette.” Selle juurde me läheme järgmisel nädalal.

Niisiis on siin peaasi, mida Sefanja üritab öelda. Häbi lõpeb, kui me jumalat kummardame ilma reservita selle eest, mida Ta on teinud, täites mitte mingit kohut meie üle, nii et meil pole karta Tema kohalolekust. Häbi lõpeb, kui me jumalat kummardame ilma reservita selle eest, mida Ta on teinud, täites mitte mingit kohut meie üle, nii et meil pole karta Tema kohalolekust. Ja need "mitte" sõnad moodustavad meie kolm pealkirja. Nii et 14. salmis, Mitte Ükski Reserve. 15. salmis, Mitte Ükski Kohut. Ja 16. salmis, Mitte Ükski Hirm.

Mitte Ükski Reserve

Vaadake minuga sinna uuesti 14. salmesse – Mitte Ükski Reserve. “Laula valjult, Siioni tütar; rõõmusta, Iisrael! Rõõmusta ja rõõmusta kogu südamest, Jeruusalemma tütar!” Nagu ma mainisin vahetult enne seda, oleme kuulnud ainult halbu uudiseid ja siis teil on see salm visatud otse kogu selle keskele. Ja see salm tuleb justkui üllatusena. “Hõigake; rõõmusta” – keel, mis läheb kaugemale tavalisest, mida me võime isegi nimetada presbüterliku stiili jumalateenistuseks. Meil on raske mõelda sellisest jumalateenistusest. Nüüd on nii palju, mida ma armastan meie traditsiooni osas seoses reformeeritud teoloogiaga ja jumalateenistusega, kuid kui me oleme endaga ausad, me ei tee rõõmsat asja väga hästi. Või teeme? Sest vaadake, ma olen käinud jalgpallimänge koos teiega ja see meenutab mulle jalgpallimängudele minekut oma sõpradega kodus, kus mul oli ülikoolis vennaskonna vend, kes oli kõige leebem natuur ja te panite ta laupäeva hommikuti Williams-Brice staadionil Lõuna-Carolinas ja temast sai loom! Ta võis karjuda ja tantsida ja plaksutada ja tõsta oma häält nagu äri!

Kuidas suhestuda Jumalaga

Ja minu point on see. Kui me vaatame spordiüritusi ja meie võistkond võidab – ma ei pea teile rääkima, kuidas see välja nägi, kui Ole Miss Alabama'd võitis, või siin võrdne võimalus, või kui State sel aastal Ole Miss'i võitis. Ma nägin palju rõõmu mõlemalt poolt. Ja kui see juhtub, kaotame me kõik pidurdamatu rõõmu. Me kaotame oma kohase käitumise, kui meie võistkond võidab. Ja seda ütleb profeet siin. Profeet ütleb, kui see juhtub, kui me mõistame, mida Jumal teeb, kui see saab meile selgeks, on see tulemus – üldine rõõm; laulmine; rõõm selle üle, mida Jumal on teinud. Ja siin on küsimus. Mis on see meie elus, mis tekitab meil praegu rõõmu? Mille üle me oleme õnnelikud? Ja Jumal ütleb: „Üks asi, mida ma teen, on võtta need rõõmud, mida te kogete,” mis on head ja imelised ja pole midagi halba selles, et spordivõistkonna üle rõõmustatakse, kuid Tema ütleb, et need on viited suuremale reaalsusele. „Sellepärast tahan ma, et te reageeriksite Mulle. Selline on minu soov, et te suhtuksite Minusse.” Seda ütleb Jumal neile. „Ma tahan, et teil oleks selline rõõm selle üle, mida ma teen teie elus.”

Ja pane tähele, millal Jumal käsib neil seda teha. See ei ole siis, kui kõik läheb hästi. Need on kõik lubadused selle kohta, mida Jumal teeb. Need on kõik asjad, mis on tulevikus. Need pole veel juhtunud. Ja nii ütleb Jumal: „Kui te ootate, keset kõike, mis laguneb, Iisrael, rõõmustage!” Kas see pole vastupidine intuitiivsele või mis? Ja siin on see, mida Ta ütleb meile. Ta ütleb: „Mis teile kõige rohkem häbi tekitab? Kas see on midagi teie minevikust? Kas see on midagi, mida te ütlesite õhtusöögil? Kas see on see, kuidas te käitusite linnast väljas olles ja seal olid tunnistajad? Mis teile kõige rohkem häbi tekitab?” Iisraeli jaoks oli see tema hülgamine Jumala. Nad jätsid Ta maha. Nad kõndisid ära ja ütlesid: „Me läheme järgi ebajumalatele.” Ja Jumal ütleb: „Ma ei ole veel sinuga lõpetanud. Ja keset minu tegelemist teie häbiga” – ja me räägime sellest hetke pärast – Ta ütleb: „Kui te ootate, rõõmustage.” Sina ja mina võime rõõmu tunda seal, kus me oleme praegu, täna õhtul. See on imeline lubadus. Nii et me näeme esimeses kohas, et Jumal kutsub meid armastama Teda ja kummardama Teda ja nautima Teda ilma reserve. Pole reserve. Hoolimatu hülgamine nende rõõmuga Jumalas.

Pole Kohtuotsust

Teiseks vaadake 15. salmile kohtumõistmises. „Issand on ära võtnud teie üle tehtud kohut mõistmised; ta on ära pühkinud teie vaenlased. Iisraeli Kuningas, Issand, on teie keskel; te ei pea enam kunagi kartma kurja.” Miks peaksime rõõmustama? Profeet ütleb: „Sest ma olen eemaldanud teie seast sisemised kohut mõistmised ja välised takistused minu nautimiseks.” Kas te nägite seal seda keelt? „Issand on ära võtnud teie üle tehtud kohut mõistmised.” Vaadake, see on meie sisemine süü- ja häbitunne, mis meil kõigil on. Me teame intuitiivselt, et me ei ole seal, kus peaksime olema Jumalaga, väljaspool Jeesust. Meil kõigil on selline sügav juurdunud ärevus. Me üritame seda erinevalt varjata. Me ei tea tegelikult, mida sellega teha, kuni Jumal avab meie silmad. Me teame, et me ei ole pühad. Me teame, et peaksime Jumala ees häbenema. Me tunneme seda. Ja Jumal ütleb: „Ma võtan selle ära.”

Ja siis läheb Ta väliste põhjuste juurde. Ta ütleb: „Ma eemaldan kõik teie vaenlased. Iga oht teie jaoks, Iisrael, ma võtan ära.” Mõelge sellele häbi kontekstis. Inimesed, kes on meie elus häbi põhjustanud, võivad olla meie vaenlased või mitte. Punkt on aga sama. See, mida Jumal siin lubab, on eemaldada kõik välised asjad, mis võivad meile põhjustada häbi. Teisisõnu, lubadus on, et enam ei ole tunnistajaid, sest enam ei ole põhjust häbi tundmiseks. See on see, mida Jumal teeb, sest häbi on põhimõtteliselt teiste poolt loodud reaalsus.

Tõeline rahu

Ja kui Jumal ütleb meile seda, siis ta küsib meilt, et me mõtiskleksime tõsiasja üle, et me kõik, nende ohtude tõttu, mis meile ähvardavad - olgu need teistest, vaenlastest, häbistajatest või mis iganes see on - ta ütleb, et see viib meid kroonilisteks murelikeks. Kas me ei mureta palju? Kas häbi ei põhjusta meile muret? Võib-olla sind häbistati varakult elus ja ülejäänud elu imestasid: "Kas ma saan kunagi aktsepteeritud olla? Kas ma saan kunagi meeskonda kuuluda? Kas ma olen piisavalt hea?" Ja see viib jällegi ärevusse. Me muretseme, kas me oleme turvalised. "Kas ma saan füüsiliselt või emotsionaalselt haiget teise inimese poolt? Mis juhtub?" Mure, mure, mure. Ja siin on see, mida Jumal ütleb. Ta ütleb, et sa saad tõelist rahu, tõelist rõõmu, mida kõik otsivad ja nii vähesed leiavad. Ta ütleb, et see on kättesaadav, nõudmisel, täna õhtul.

Ja märka, kuidas Ta selle seal ütleb. Ta ütleb: "Te ei pea enam kunagi kurja kartma." Kas sa kardad kurja? Mina kardan. Ma ei tea, mis see on. Ma leian, et ma saan seda rohkem ärevaks, mida vanemaks mu lapsed saavad. Te olete vanemad olnud palju kauem kui mina; te saate mulle öelda, kuidas sellega toime tulla! Aga mida vanemaks mu lapsed saavad, seda rohkem ma kardan kogu kurja, mis maailmas on, ja muretsen nende pärast. Ja jah, ma kahetsen ja palun Issandalt abi, aga see on minuga, kui ma hommikuti ärkan. Ja see on see, mida Jumal meile ütleb. Suur lubadus on mitte enam kunagi kurja karta. Me võime lõpetada muretsemise ja karta ning kogeda Jumala rahu. Me tuleme selle juurde tagasi ka lõpus.

Siis pane tähele, mida Jumal seal ütleb. Ta ütleb: „Iisraeli kuningas, Issand, on teie keskel.” See oli ju Iisraeli suur lootus, eks? Kui te loete tagasi Vana Testamendi, siis alustate te sellest, kuidas inimkond tekkis, ja siis kitseneb see Aabrahamini ja siis Jumal kutsub selle rahva välja ja siis nad orjastatakse. Ja siis Ta toob nad orjusest välja ja nad elavad väljaspool Egiptuse köidikuid. Ja mida nad ütlevad? „Me tahame kuningat nagu rahvad meie ümber!” Ja Jumal ütleb: „Ei, te seda ei taha, sest see kuningas orjastab teie pojad ja see läheb halvasti teile. Ja miks te tahate kuningat, kui Mina olen teie kuningas?” Ja ometi nad ütlevad: „Ei, ei, anna meile kuningas!” Ja nii Ta annab neile kuninga. Ja siin me oleme, umbes nelisada või viissada aastat pärast seda, kui Iisraelil on kuningas, ja vaatame, kuidas neil läheb. Kuningriik on jagatud põhja ja lõuna vahel; on olnud mitu ülestõusu ja mässu. Isegi Jumala südamele lähedane mees ebaõnnestus nii suurejooneliselt, et Jumal needis ülejäänud tema maja ja tema lapsed tema järeltulijates tema abielurikkumise ja mõrva pärast! See ei lähe hästi Iisraelile! Ja see lubadus on: „Mina tulen teie juurde. Mina olen teie kuningas, nagu Ma alati lubasin olla.”

Need ei ole ainult sõnad

See meenutab mulle lugu, mida ma hiljuti lugesin naisest, kes oli abielus, tal olid paar last ja suurepärane abielu kõigi arvates. Ja ühel päeval ta lihtsalt tõusis ja läks ära. Ta ütles: „Ma ei saa seda enam teha,” ja kõndis ära. Tema abikaasa oli purustatud ja ta helistas talle, lapsed telefoni teises otsas, ja ütles: „Räägi nendega.” Ja ta lihtsalt lõpetas kõne. Nii et lõpuks suutis ta ta üles leida ja teada saada, kus ta on, ja suurte kuludega enda jaoks – rahaliselt, emotsionaalselt, füüsiliselt, kõik muu – ta leiab ta ja läheb tema juurde ja ütleb: „Ma armastan sind. Palun tule tagasi!” Ja ta murdus tema süles. Ja ta ütles: „Me kutsusime sind. Me kirjutasime kirju. Miks ei mõjunud ükski neist?” Ta ütles: „Enne olid need lihtsalt sõnad. Siis sa tulid.”

Ja seda lubatakse Iisraelile siin. Need ei ole lihtsalt sõnad. „Täht, teie kuningas, tuleb teie keskele.” Ja Iisraeli kuningasootus on meie ootus, kas pole? Me elame murtud, lahutatud, ühenduvuse puudumise ajastul. Kas pole huvitav, et meie ajastul, mil meil on suurim kommunikatsioonivõime meie nutitelefonide, arvutite ja iPadidega, oleme me kõige rohkem ühenduvuse puudumisega suhtlemise ajastul, mis võib-olla kunagi on eksisteerinud. Ja me tahame, et keegi ütleks meile, kuhu minna, kuidas sinna jõuda, milline see välja näeb, kui me sinna jõuame. Me tahame kuningat. Me tahame, et keegi ütleks meile, mida teha, kuid patu tõttu ei taha me samal ajal, et keegi ütleks meile, mida teha. Me umbusume sügavalt võimuesindajaid meie päevil, mõnikord õigustatult. Teil võib olla juhtunud, et keegi võimuesindaja on teid ära kasutanud. Teil võib olla kannatada saanud kellegi käe läbi, kellel oli võimupositsioon. See on tõsi. Kuid meie südames kõik vihkame võimuesindajaid meie üle. Ja Jumal ütleb: „Mina olen kuningas, keda saate usaldada. Ma tulen teie juurde. Ma ei ole nagu teised võimuesindajad. Ma ei lase teid alt. Mina olen See, kes tuleb häbistatud inimeste juurde, et nendega koos teed käia.”

Pole hirmu

Ja see viib meie viimase salmi juurde, salm 16. Pole karta – meie kolmas pealkiri. „Tõtt on see, et sel päeval öeldakse Jeruusalemmale: „Ära karda, Siion; ärgu teie käed nõrgu!”“ Mis on „see päev”? Me loeme sellest kogu aeg Vana Testamendis, „sel päeval; sel päeval.” Ma arvan, et siin on see spetsiifiliselt seotud. Mõelge sellele järgmiselt. Kui te seisate ja vaatate mägesid küljelt, näevad nad välja nagu tipud – üles ja alla. Kui te seisate ühel neist, näevad nad kõik välja nagu üks mäetipp. Nii vaatab Sakarja tulevikus Jeesuse tulemist. Nii on Jeesuse tulemine nagu see esimene mäetipp tema lähedal; Jeesuse esimene tulemine. Jeesuse teine tulemine on nagu see mäetipp kauguses. Ja ta paneb nad mõlemad kokku, kui ta vaatab läbi aja koridoride. Ja ta ütleb: „On tulemas päev, mil kõik see lõpeb” ja see päev algas Jeesuse esimesel tulemisel. Ta pühitses kuningriigi. Ta tõi Jumala lähemale. Ta tuli meie juurde. See ei olnud enam sõnad; see oli kohalolek. See oli Jeesus, kes on Jumal meiega. Ja siis see vaatab edasi sellele päevale, mida me kõik ootame. See päev, mil kõik see, mis on praegu lubaduse vormis, saab reaalsuseks. Kui usk annab teed nägemisele ja me näeme kõike oma silmadega, mida profeet näitab meile praegu piltides ja varjudes. See suur päev, mil kõik, mis põhjustab meid eemalduma Jumalast, häbenema Tema kohalolekus, häbenema teiste kohalolekus, on läinud, läinud, läinud. Ta ütleb: „Sel päeval öeldakse: „Ära karda.”“

Ärge heitke meelt

Ja märka, kuidas Ta selle ütleb: „Ära laske oma kätest nõrga jääda.” Üks kommentaator selgitab seda järgmiselt: Ta ütleb, „Käed, mis langevad loiuks, kirjeldavad Piiblis meeleheidet olukordade üle, mis muudavad inimese võimetuks toimima.” Meeleheide olukordade üle, mis muudab inimese võimetuks toimima. Kas olete kunagi sellist tundnud? Kas olete kunagi vaadanud oma elu, võib-olla vaadanud häbi oma elus ja öelnud: „Ma ei taha isegi täna hommikul voodist välja tõusta”? Jumal teab sellest. Ta ütleb, et see on see, mida tähendab nõrkade kätega olla. Ja Ta ütleb: „Ära laske oma kätest nõrga jääda.” Miks? Sest sellest, mida Ta teeb sel päeval. Kas teate, mis oli Jeesuse lemmik „Sa ei tohi”? Me võiksime mõelda paljudele asjadele. Ma arvan, et mõnikord me saame sellest valesti aru, kui mõtleme Jeesusest kui omamoodi rõõmuvihkajast, kes alati ja igavesti ütles: „Sa ei tohi.” Tal oli palju öelda selle kohta. Aga Tema lemmik „Sa ei tohi” oli: „Sa ei tohi karta. Ära karda.” See on see, mida Ta ütles, et mitte teha rohkem kui midagi muud, selle salmi täitmiseks. Ja Jumal ütleb: „Kui meeleheide tuleb, kui sa ei tunne end üles tõusma, kui oled oma olukordadest purustatud,” Ta ütleb: „Ära kaota lootust. On tulemas päev, mil enam meeleheidet ei ole. Mõtle sellele. Ela sellest.” Me tuleme selle juurde mõne hetke pärast tagasi.

Mida see siis tähendab? Ma olen öelnud, et me tuleme selle juurde tagasi hetke pärast. Siin on see hetk. Mida see kõik tähendab? Kuidas me näeme Jeesust siin? Ma arvan, et on nii palju viise. Mida me ei tohi unustada, on see, et Jumal on siin pidanud oma lubadust meile Kristuse tulemisega. Me võime hakata keskenduma Temale, selle asemel et lugu ja narratiiv, mida häbi meile räägib. Me võime hakata keskenduma Tema elule, Tema täiuslikule elule. Tema elu, mis viis Ta lõpuks ristile, kuid elu, mis oli täis armastust, kaastunnet, kannatlikkust ja õrnust häbitundlike inimeste nagu meie vastu. Kui te imestate, kas keegi mõistab teie häbi, on see Tema. Ja kui te imestate, kas Jumal armastab teid, kui te tunnete end väärtusetuna, kui te tunnete, et te ei kuulu siia, ütleb Jeesus: "Te kuulute siia. Te kuulute Mulle. Ma olen tulnud teie pärast." Ta tuleb meie juurde ja siis on Jeesus see, kes eemaldab meie hirmu. Kuidas võis Jumal need lubadused anda? „Te ei pea enam kunagi kartma." Sest mida me kõige rohkem karta peaksime, on Jeesus võtnud meie asemel. Ta on Kuningas meie keskel, keda lubati, eks? Ta on kuningate Kuningas ja Issandate Issand. Ta sündis juutide Kuningana. Isegi Herodes kuulis sellest, paganlik valitseja. Kuid Ta on Kuningas, kes ilmub ja ei näe välja nagu teised kuningad. Ta on Kuningas, kes ilmub nõrkuses, kannatuses ja lõpuks sureb alasti ja häbitundlikult.

Miks? Sest alates esimesest paarist aias, kes olid alasti ja häbitundlikud, on me kõik tundnud seda häbi. Me kõik oleme põhjustanud seda häbi kellegi teise elus. Ja selleks tuli teine ja suurem Aadam, Jeesus, meie häbi sisse minema, võtma meie alastust enese peale ja surema sellel ristil, et „kanda meie häbi ja pilkamist”. Sellepärast me võime karta. Suurim hirm, mida me peaksime kunagi tundma, on Jumala kohtuotsuse hirm, mida me kõik õigustatult vääriksime, mida Iisrael õigustatult väärib. Ja kui Jumal lubab: „Ma teen viisi, et see ei oleks enam kunagi teie jaoks hirm," see on täidetud Kristuses, Tema esimeses tulemises.

Häbi ei kao kergesti, kas pole? Sa ei saa seda ära soovida. Me ei saa lihtsalt mõelda õnnelikke mõtteid. Me peame teadma, et keegi on meiega keskel. Ja jällegi, see tuleb tagasi Jeesuse juurde. Talle meeldib tervitada inimesi, kellel on palju häbi. Õige või vale häbi. Talle meeldib tervitada ebajumalakummardajaid, enesekindlaid inimesi; inimesi, kes on ikka ja jälle eksinud ja teevad seda ikka veel. Ta ütleb: „Tulge minu juurde. Mina olen see, kes tervitab selliseid inimesi. Te ei ole üksi ja te ei ole seda kunagi.” Sellepärast me ei saa kunagi enam karta.

Ei ole vaja teeskleda enam

See on üks viis, kuidas me võime võidelda häbi ja murega, kui me mõistame, et Jeesus kõrvaldab kogu hirmu meie elust. Ja kui Ta teeb seda, muudab Ta meid inimesteks, kelle ümber teised inimesed ei pea kartma olema. See on üks probleem, millega me kristlastena kirikus võitleme, kas pole? Me teeskleme palju. Ja probleem teesklemisega on see, et sa muutud selles hea. Aga Jumal teab meie südameid, kas pole? Ja Ta ütleb: „Te ei pea enam teesklema.” Keegi siin ei pea kartma, et laseb teistel teada, et te olete eksinud. Olgu? Me kõik oleme seda teinud. Iga nädal! Kogu aeg! Ja iga kord, kui ma seda teen, iga kord, kui ma näen seda kellegi teise elus kui pastor, meenutatakse mulle Tema armu suursust ja Tema kannatlikkust patuste ja ebaõnnestujate vastu, nagu kõik, kes vahtivad mind ja nagu mees, kes räägib teie ees. Me kõik, me kõik, me kõik oleme eksinud. Ja Jumal ütleb: „Mina olen pannud oma Poja häbi teie asemel, et te ei pea seda kunagi nägema.” Ja kui me sellest aru saame, kui see vajub sügavale meie südamesse, muutume me inimesteks, kelle ümber teised ei pea kartma olema. Ja see on häbi surm, kui meil on selline kultuur.

Niisiis, kuidas Jeesus meie keskel lõpetab meie häbi? Häbi teostab meie üle võimu, kas pole? See on kohutav. Mõelge sellele järgmiselt. Kui palju asju tegite sel nädalal, mis olid motiveeritud häbist? Teil oli mineviku mälu ja see mõjutas teie tehtud otsust. Te ütlesite: "Ma ei tee seda, sest ma mäletan, kuidas see tundub, ja ma teen seda selle asemel, sest ma ei taha tagasi minna sellesse hetke." See teostab meie üle võimu ja me elame sügavalt frustreeritud, ärevil elusid. Ja mida Jeesus teeb, on see, et Ta tuleb ja ütleb: "Mina olen see, kes toob selle päeva olevikku." Kuidas häbi sureb meie elus? Kui me üha enam taipame, et Kristuse ülestõusmine oli vaid esimene episood ühest sündmusest. Järgige mind siin. Kristuse ülestõusmine oli esimene episood ühest sündmusest, ühest maailma raputavast, maailma muutvast sündmusest, mida me elame keskel. Ja kui Ta tagasi tuleb ja me üles tõstetakse, on see lihtsalt teine episood sellest sündmusest, mis algas Kaarlis 2000 aastat tagasi. Ja kui me elame, oodates seda, tähendab see, mida Paulus ütles: "Meie väline inimene läheb hukka, aga meie sisemine inimene uuendatakse päevast päeva." Millega? Püha Vaimu ülestõusmise võimuga.

Niisiis, mida teeb Jeesus, et lõpetada meie häbi? Ta ütleb: „Te olete koos Minuga üles tõstetud! Te ei ole enam see, kes te olite. Teid ei määratle see häbi teie minevikus. Te olete nüüd määratletud kui keegi, kes on temas või temas elava ülestõusmise elu, mis ühel päeval näeb kogu kosmos. ” Kristuse ülestõusmise jõud ei ole ainult ime, mida me tähistame lihavõttepühadel. See on igapäevane reaalsus, mille me peaksime usu kaudu omaks võtma, et elada Kristuse jaoks ja tappa kõik, mis võtab meie rõõmu temast eemale. Väga lihtsalt öeldes, kuna jutlustajad armastavad paljusõnalisust, elage praegu olevikus tulevikust. See on üks peamisi viise, kuidas Jeesus teie häbiga tegeleb. Ta ütleb: „Ma olen määratlenud teid tulevikus kui ülestõstetud olendi” ja see on praegune reaalsus usu ja Püha Vaimu jõu kaudu, et te saate muutuda ja mina saan muutuda. Selles me elame. See on lugu, mille Jeesus meile räägib. Tõeline lugu.

Teine lugu peab algama

Ja nii on küsimus meie kõigi jaoks sel nädalal. Keda me kuulame? Häbi minevikust, teised hääled, mis räägivad meile üht lugu, või Jumal, Jeesus, kes räägib meile teist lugu? Keda me kuulame? Keda me kuulame, see määrab, kuidas me elame. See meenutab mulle stseeni ühest minu lemmiknäidendist, Les Miséables Victor Hugo poolt. Seal on see hämmastav stseen, kus endine süüdimõistetu, Jean Valjean saab andeks piiskopilt. Ta oli varastanud, piiskop oli ta vastu võtnud, ta varastab piiskopi hõbedat. Politsei tuleb ja nad on valmis Jean Valjeani ära viima ja piiskop ütleb: „Ei, ei, ei. Ma tegelikult lasin tal seda laenutada.” Ja Valjean küsib temalt: „Miks?” Ja ta ütleb: „Ma annan sulle andeks.” Ja Valjean on nii ülekoormatud piiskopi andestusest, et ta laulab seda ilusat laulu: „Mida ma olen teinud?” Ja laulu mõte on, et ta hakkab uut elu elama. Ja laulu viimased read tabavad seda, mida ma arvan, et Sephaniah üritab meile öelda täna õhtul. Need lähevad nii: „Ma ulatan, aga ma kukun, ja öö sulgeb mind. Ja ma vaatan tühjusesse keerise keerlemisest minu patust. Ma pääsen nüüd maailmast, maailmast Jean Valjeani. Jean Valjean on nüüd midagi, teine lugu peab algama.”

See on ristilöömise sõnum. Meile kõigile ja meie häbisse, teine lugu peab algama. Ja siin on hea uudis. See on alanud 2000 aastat tagasi. Me võime öelda koos Valjeaniga: „See vana meie on nüüd midagi, sest teine lugu on alanud Kristuses.” Selle loo lõpp on ülestõusmine – minevikus ja tulevikus. Ja selle loo lõpp, seetõttu, on häbi lõpp. Palvetagem.

Isa, täna õhtul tunneme me seda nii teravalt. Me tunneme oma häbi ja vajame teist lugu, et see asendaks meie praeguse loo. Ja me rõõmustame, et kui me kuuleme Sinu Sõna, siis me ei kuule mõne iidse lähis-idamaise müstiku mõtisklusi. Me kuuleme Sinu sõnu, mis on meid ümber kujundanud, andnud meile uue elu ja seetõttu andnud meile tõelise loo, mille järgi me saame elada kogu ülejäänud elu. Tee see meie jaoks sel nädalal reaalsuseks, palume, Jeesuse nimel, amen.