Suurim armastuslaul

Soofonija 3:17

By Gabe Fluhrer

Kui te istute, palun võtke oma Piibel ja keerake minuga kaasa Soofonija raamatusse. See on Vana Testamendis. Kui te seda otsite, on see okei. See on väga lühike raamat. See on leheküljel 790, kui te kasutate kirikus Piiblit; 7-9-0. Ja me uurime Soofonija raamatu 3. peatüki 17. salmi. Enne kui me kuuleme Jumala sõna, palume Temaga palves.

Isegi vanaduses, meie suur Jumal, Sa oled lubanud meile, et Sinu rahvas tõestab Sinu suveräänset, igavest, muutumatut armastust. Kui me seisame kõige hämmastavama sõna lävel, mida me oleme kunagi kuulnud täna õhtul, palume, et see sõna maanduks meis meie südames, et see muudaks meie vaatenurka Sinusse ja maailma, ning et Püha Vaim tooks selle meile ellu, et me näeksime Jeesust. Ja me palume seda kõike Tema võimsa nime järgi. Aamen.

Soofonija 3, salm 17. See on Jumala püha, inspireeritud ja seetõttu eksimatu Sõna:

“Issand, teie Jumal, on teie keskel, vägev Päästja; ta rõõmustab teie üle rõõmuga; ta rahustab teid oma armastusega; ta hõiskab teie üle valju lauluga.”

Rohi närbub, lilled langevad, kuid elava Jumala Sõna jääb igavesti ja igavesti.

Mõni aasta tagasi oli parimaks müüja ja tipmänguks Broadway'l muusikal nimega The Light in the Piazza, mis rääkis loo – ma pean need nimed õigeks saama – Fabrizio Naccarellist, kes oli Itaalia lipsumüüja, kes armus kaunisse Clara Johnsoni, ameeriklasest puhkaja Itaalias. Ja seal on stseen muusikalis, kus nad laulavad seda armastuslaulu nimega “Say it Somehow”. Ja armastuslaulu kulminatsioon on see, et nad ei suuda end sõnadega väljendada, nii et nad laulavad lihtsalt sõna “Ah!”. Ja see on rõõmus ja see on võidukas ning nad rõõmustavad üksteise üle sel viisil. Ja New York Timesi ülevaade ühelt suurepäraselt teatrikriitikult, Stephen Holdenilt, ja ülevaate pealkiri ütleb kõik – “Armastuslaulud, mis räägivad, kui sõnad ebaõnnestuvad”. “Armastuslaulud, mis räägivad, kui sõnad ebaõnnestuvad”.

Takistus Jumala ja Meie Vahel

Ja te näete, kui me täna õhtul jõuame Sefanja 3 juurde, oleme me samas olukorras kui need kaks armastajat laulus. Jumala ja meie vahel on keelebarjäär. Tema on püha ja me ei ole. Nii nagu itaallase ja ameeriklase vahel oli keelebarjäär, on see ka meie vahel. Ja ometi jõuame me täna õhtul Piibli salmi juurde, mis võiks kanda New York Timesi ülevaate pealkirja – „Armastuslaulud, mis räägivad, kui sõnad ebaõnnestuvad.” Sefanja. See raamat võiks olla üsna lihtsalt kokku võetud. Esimesed paar peatükki, õigemini esimesed kaks peatükki, on universaalne kohus. Ja siis on pöördepunkt, kui Jumal hakkab rääkima universaalsest pääste tööst, mida Ta teeb igast hõimust, rahvast ja keelest. Ja raamat lõpeb selle salmiga, mis on meie ees – 3. peatüki 17. salm. Üks kommentaator on seda õigesti nimetanud „Vana Testamendi Johannese 3:16-ks.” See on peaaegu liiga palju, et seda vastu võtta. Me peame sellele lähenema hirmu ja värinaga. See on nii hea. See on nii ülekaalukas. On sõnu, mitte tõesti sõnu, mida me võiksime öelda, kuid me proovime seda õhtul. Ja peamine punkt on väga lihtne. Kristuses on Jumal meiega, et rõõmustada meie üle. Kristuses on Jumal meiega, et rõõmustada meie üle. Ja need on meie kaks pealkirja – Jumal meiega ja Jumal meie üle. Jumal meiega ja Jumal meie üle.

Jumal meiega

Vaadake uuesti 17. salmi esimest osa. „Teie Jumal on teie keskel; vägev Päästja.” Inimkonna langemisest alates oleme me olnud võõrandunud Jumalast, me oleme olnud võõrandunud endast, me oleme olnud võõrandunud sellest loomusest meie ümber, me oleme olnud võõrandunud kõigist meie kaasloomadest ja meie kaasinimestest. Võõrandumine on langenud inimkonna tunnus. Ja ometi on Piibel ikka ja jälle lugu Jumalast, kes otsib neid, kes on temast võõrandunud. Ta jälitab neid relentleselt, väsimatult, ikka ja jälle, olenemata sellest, mida nad teevad; olenemata sellest, kui kaugele nad langevad. Ja nii algab Jumala armastuslaul tema jälitamisest meie järele, tema soovist võõrandunud olendeid tagasi enda juurde meelitada. See on šokeeriv. Me võime otsida kõiki maailma religioone, ja kui me seda teeme, võime me ümber lükata Sigmund Freudi. See oli ju Freud, modernse psühholoogia rajaja, kes ütles, et usk Jumalasse on vaid soovi täitumine. Me projitseerime oma parimad lootused Jumalasse, kes ei eksisteeri. Probleem, mis on Freudil, ja mis on igal teisel langenud religioonil, ja mis on igal teisel maailmavaatel väljaspool kristlust, on see, et me ei unistaks sellisest Jumalast, sõbrad. Me ei ole seda kunagi teinud, Piiblist eraldi pole maailmas teist sellist Jumalat, ja me ei teeks seda kunagi. See on liiga hea, et olla tõsi, ühes mõttes.

Ta on Jumal, kes Laulab

Nii et alguses mõistame, et kohtume Jumalaga, kes on täiesti erinev sellest, mida me ootasime. Ja see jõuab kõrgpunkti hetke pärast, sest me hakkame kohtuma Jumalaga, kes laulab. Kuid enne, kui me sinna jõuame, nõustuvad eksperdid – ja kui tegemist on muusikaga, kes on eksperdid? Ma arvan, et me kõik oleme eksperdid mingis mõttes. Kuid eksperdid, kes leiavad meetodi nende asjade mõõtmiseks, nõustuvad, et võib-olla on suurim armastuslaul kunagi olnud Righteous Brothers, “Unchained Melody.” See on ilus laul. Ja see algab aeglaselt ning areneb selle hämmastava kulminatsioonini. Ja see on tegelikult see, mida Piibel räägib. Me jõuame just enne Jumala armastuslaulu kulminatsiooni. See algas Aedikus, kui Jumal tuli meie esivanemate juurde ja pakkus neile lepitust ning kattis nad loomak皮膚idega, ja siis ülejäänud Vana Testamendi jooksul on Jumal laulnud seda üht jumalikku armastuslaulu ning see on olnud selgemal ajal ja vähem selge teistel aegadel. Ja see jõuab kulminatsiooni, kui taevas avaneb üle Petlemma ja inglid laulavad: “Au Jumalale kõrguses ja maa peal rahu inimeste seas!” Psalm 40. See jõuab kulminatsiooni Kristuses.

Ja see on see, mida Jumal meile siin ütleb. Ta ütleb: „Teie Jumal on teie keskel; vägev kangelane” – me võiksime seda tõlkida. See on lahingu kujundlikkus. Me ei mõtle sageli oma päästmisest kui lahingust, kuid alates hetkest, kui Jeesus ristiti, kuni päevani, mil Ta risti löödi, oli see lahing. Ta võitles Saatana vastu kõrbes ja Ta võitles Saatana vastu ristil. Ja igal sammul teel oli sõda haiguste, emotsionaalse segaduse, surma, põrgu jõudude ja patu kõigi tagajärgede vastu, sest Jumal, kes tuleb meie juurde, on Jumal, kes tuleb meid päästma. Ja Ta on Jumal, kes võitleb oma rahva eest. Ma sain just sel nädalal teada – pole üllatus, see juhtub igal suvel – et kolmest viiest enim teenivast filmist on superkangelaste filme. Me armastame neid. Me ei saa neist küllalt. Ja mitte ainult siin, kogu maailmas. Meie superkangelaste filme, mida me teeme ja saadame kõikjale maailma, on enim teenivad filmid. Miks me armastame superkangelaste lugusid nii väga? Ma arvan, et see on sellepärast, et me kõik teame sügaval sisimas, et me ei saa endid päästa ja me ihkame päästmist. Ma arvan, et see on põhjus, miks need on alati enim teenivad filmid. Me ei saa endid päästa ja me ihkame päästmist. Ja mida Jumal ütleb oma prohveti kaudu praegu, on: „On tulemas vägev kangelane, kes võitleb teie eest, kes päästab teid, kes on parem kui ükski superkangelaste lugu, mida me võiksime kunagi unistada. Ja Ta päästab teid. Ja ainus nõue on, et te peate teadma, et te ei saa endid päästa. See on kõik, mis on nõutud.” See on koht, kus Jumal alustab meiega. Ülim superkangelane on tulemas – Jeesus. See on Jumal meiega.

Jumal Meie Üle

Ja siis ma olen teiega väga aus, kui ma selle jaoks õppisin ja palvetasin ning tekstiga maadlesin, pidin ma sellest pidevalt eemale kõndima. Ma lugesin kommentaare, otsisin ja kuulasin teisi jutlusi ning lugesin teisi jutlusi ja olin väga lohutus, kui leidsin, et ma ei ole üksi. Sest need järgmised salmid on hämmastavad. See on Jumal meie üle. Vaadake minuga sinna 17. salmile. „Ta rõõmustab teie üle rõõmuga; ta rahustab teid oma armastusega; ta hõiskab teie üle valju laulmisega.” Nüüd meil on inimlikud analoogiad kõigega sellele. Me oleme tundnud rõõmu. Me oleme olnud nii õnnelikud, et oleme rõõmuga karjunud, ma arvan, et enamik meist. Aga siin me jõuame Jumalani, kes seda teeb. Ja seal kukub kõik kokku. Seal me tegelikult ei tea, mida teha. Me ei suuda isegi emotsioone välja mõelda, et seda tunda, sest see on nii hämmastav. See on nii erinev meie igapäevasest kogemusest Jumalaga, mõelda Temast, kes rõõmustab meie üle.

Jumal Rõõmustab Sinust

Ja kas te märkasite, et ta kasutab sama keelt, mida me eelmisel nädalal uurisime 14.-16. salmis, kus ta ütleb, et me peaksime seda tegema Jumalale? Ja siis pöördub ta ümber ja ütleb: "Ei ole ainult seda, et Jumal käsib meil rõõmustada, rõõmu tunda Temas, hüüda ja laulda ning olla rõõmuga täidetud Temale, siin on koht, kus kõik muutub. Ta ütleb, et ei ole ainult seda, et Jumal ütleb meile seda teha, profeet ütleb: "Jumal teeb seda teie üle." Rõõmustamine. Peatuge kohe seal. Sina ja mina teame, väikese julgustuse korral, kui halvasti me oleme oma kõige ausamates hetkedes. Kas pole? Me teame, et oleme väga patused. Jumal annab meile halastavalt nii palju, kui me suudame taluda, kui Ta näitab meile seda, aga me teame, kui halvad me oleme oma parimates hetkedes, kui oleme endaga ausad. Ja siis me jõuame sellise salmi juurde. Ja vaadake, kus see asub. See on just siin raamatu lõpus, kus Jumal on öelnud oma rahvale: "Te olete mind hüljanud. Te olete läinud teiste jumalate järel. Ma lähen vihma alla saatma kohut teie ja kõigi üle." Ja me läheme sellest siia – Jumal rõõmustab patuste, ebajumalakummardajate, murtud, langenud, Jumalat vihkavate inimeste üle nagu sina ja mina.

Ja see läheb veel paremaks. „Ta rahustab sind oma armastusega.” See on hea nii kaugele kui see ulatub, kuid tõelisem tõlge oleks see. Algtekstis ei ole Jumal tegemas midagi meiega; see on Jumal tegemas midagi meie kohta. Me võiksime seda tõlkida järgmiselt. „Ta on vaikne sinu üle oma armastuses.” Nii et see, mida prohvet meile teeb. See on jälle hämmastav. Jumal rõõmustab ja õiglane, „Jah!” sinu üle. Ja siis peatub ja, nagu me teeme, kui me võiksime seda öelda, kui me mõtleme kellelegi, keda me armastame. Ainus illustratsioon, mis mulle kohe meelde tuli, on kahekordne. Callie ja minul oli pikamaa suhe. Me hakkasime käima tema esimesel aastal Carolinas, minu teisel-juunior aastal! Ja kui see suhe algas, ma lõpetasin enne teda, mis rõõmustas mu vanemaid. Ja ma sõidaksin alla – ma võin seda nüüd pimedalt sõita – Greenville'ist, 385, I-26-st Columbiasse. Ja kui ma tagasi sõidaksin, üles 26, mõtleksin temast – kui ilus ta oli; kui väga ma teda armastasin. Ma ei saanud oodata, et veeta oma elu temaga. Ja siis me saime oma esimese lapse ja, teate, kuidas see läheb, kui te olete vanem. Esimene laps tuleb ja te olete täis igasuguseid emotsioone, kuid siis on aegu, mil te lihtsalt istute seal ja hoiate last ja vaatate teda magamas ja te olete vaikne. Ja teie armastus selle lapse vastu – seda ei saa sõnadesse panna, kas pole? Te lihtsalt vaikite, mõtiskledes emotsioonide täiuse üle, armastuse ja rõõmu ülevoolu, mis teil on selles lapses. Ja Jumal ütleb: „See on, kuidas ma olen sinuga. See on, kuidas ma tunnen sinu vastu.”

Ja jah, ma olen teadlik ja ma ei taha muretseda RTS-i juhatuse liikmeid. Ma tean, mida meie tunnistus ütleb. See ütleb, et „Jumal on vaba kirgedest.” Ja nii, kuidas me seda ühendame, sest see on õige? Ja mida tunnistus ütleb, on see, et Jumal ei pea reageerima asjadele. Ta teab kõike, mis tuleb. Mida see ei ütle, on see, et Jumal ei oma selliseid, kui me võiksime öelda, emotsioone meie suhtes. Sest kui te loete inimesi, kes kirjutasid Westminsteri usu tunnistuse, nad on need, kes räägivad Jumala armastusest ja Tema kirest ja Tema soovist Tema rahva järele. Ja kõik, mida me võime öelda selles punktis, on: „Tõesti? Kas olete kindel, Jumal?” Ta ütleb: „Jah!”

Jumal Laulab Kõvasti

Ja siis Ta läheb veelgi kaugemale selle salmi viimases osas. Me liigume rõõmustamisest vaikse laulmiseni vaikimiseni meie üle, et ülistada meid valju laulmisega. Astu tagasi. Kas sa näed, miks me ei võiks kunagi leiutada sellist Jumalat? Sa võid otsida kõrgest ja madalast maailmast. Sa ei leia kunagi laulvat Jumalat; laulav Jumal on see, kes päästab meid. Kõige kõrgemad meie luule ja armastuslaulud ja kõik, mida me välja valame, et üritada väljendada seda suurimat emotsiooni, mida me tunneme kui inimlikud olendid, ebaõnnestuvad täielikult ja saavad ainult tolmu ja tuha, kui me jõuame selle salmi juurde ja kohtume Jumalaga, kes tuleb mässuliste inimeste nagu meie juurde ja laulab! Kõvasti! Sest Ta rõõmustab meie üle! Kas sa saad sellest aru? Et see püha, kolmainsuse Looja – Isa, Poeg ja Püha Vaim – kes on alati olnud seal, armastades üksteist kui kolmainsuse isikud, kes teineteist vastastikku läbivad. Ja see iseenesest on mõistatus, mida me ei saa isegi oma mõistusega haarata. See Jumal laulab!

Olgem lähele mošeesse ja küsigem: „Rääkige meile teie jumalast. Ainuke küsimus, mida me peame küsima: „Kas ta laulab?”“ „Ei, ei, see oleks kohutav.” Olgu, läheme hindu templisse. „Kas teie jumalad laulavad?” „Ei.” Läheme ilmaliku postmodernismi altarile ja ütleme: „Andke meile teie jumal, juhus. Kas ta laulab?” „Ei.” Universum on täis heli ja raevu, mis ei tähenda midagi. See on kas üks või laulmine! See on valik, mis on meie ees täna õhtul. Kurt, tumm, vaikiv, ebajumalakultus või Jumal, kes laulab. Kas te näete, miks evangeelium pole mitte ainult tõsi, vaid ülimalt ilus? See haarab meid. See räägib meie südamede sügavaimatest vajadustest ja sügavaimatest emotsioonidest, mida me tunda võime. See pole mitte ainult tõsi; see on ilus.

Me Laulame, Sest Me Järgime Kannatuste Inimest

Kuid me ei tohi kunagi unustada, miks see on hea uudis, miks me laulame. See on sellepärast, et me järgime Inimest, keda kutsutakse Kannatuste Inimeseks. See on sellepärast, et kui Jeesus läks ristile, polnud enam rõõmu ega rõõmsust. Polnud enam: „See on Minu Armastatud Poeg, kellest Ma olen hea meel.” Lahingud, mida Ta oli võidelnud kui meie võimas Kangelane, jõudsid ristil punktini, kus Jeesuse karjed kohtusid tema Isa püha, ülevuse, õiguse ja vaikuse. Ta sai vaikuse, et me saaksime laulda. Pole ühtegi viisi jõuda laulva Jumalani, kui sa ei lähe läbi karjava Päästja, kes talus vaikust meie asemel. Sellepärast me saame laulva Jumala. Ja see oli sellepärast, et Jumal on armastus, armastus, et Ta saatis oma Poja karjuma, et Ta vaikis, kui Ta valas oma viha Tema peale. Sest pärast Hea Reede't teadis Ta, et armastuslaul jõuab oma viimase salmini, mis kestab igavesti. Ja see on koht, kus me praegu elame. Sellepärast Jumal laulab meie üle.

Mida me ütleme kõigi nende asjade kohta? Ma mõtlesin mõne põhjuse üle, miks me võiksime selle lõikega raskusi kokku puutuda. nii palju kordi, kui me mõtleme Jumala armastusest, võime öelda: "Jah, aga see ei ole minu jaoks." Kas sa oled kunagi tundnud nii? "See ei ole minu jaoks. See on kõigi teiste jaoks. Ma võin rõõmustada teiste inimeste rõõmu üle, aga see ei ole minu jaoks." Ärge seda veenduge. See on kontekstis, kus Jumal ütleb Juudale: "Ma kutsun inimesi kõikjalt. Sel juhul ei ole see ainult teie jaoks, Juuda. See on inimeste jaoks igast suguharust, rahvast ja keelest." Nii et see on teie jaoks." No siis võite öelda: "Aga te ei tea, mida ma olen teinud. Te ei tea, kuidas ma mõtlen. Te ei tea isegi, mida ma praegu mõtlen, kui te räägite!" Jumal ütleb: "Mida sa oled teinud, mis on hullem kui minu rahvas on korduvalt ja korduvalt teinud? Kas minu arm ei olnud neile piisav?" Kas see lubadus tehti inimestele, kes olid Jumala alt vedanud, tema seadust rikkunud, tema eest põgenenud, teda vihkanud, teda neetud, ebajumalaid kummardanud, tema templis valejumalatele suitsu põletanud? Siis on armu teil ja minul. See ei ole oluline, mida sa oled teinud. Tema armastus on suurem kui teie patt. Kõik, mida vajate, on mitte midagi. Kõik, mida vajate, on teada, et te ei saa ennast päästa.

Jumal on Kristuses lähedal

"Jah, aga Jumal tundub minust kaugel olevat." See on raske. Ma tean, mida see tähendab. Ma vihkan seda, kui ma elan seal. Ma vihkan seda, kui ma tunnen, et ma lihtsalt läbin liigutusi, kui ma võtan üles oma Piibli. Jah, see on see, mida jutlustajad teevad. Jah, mõnikord pühapäeviti. Tundub Jumalast kaugel olevat. Aga mida me peame ikka ja jälle selle lõike juurde tagasi tulema ja ka eelmiste lõikude juurde – Ta on meie keskel. Ta on meile Kristuses lähedal. Ja tema kaugus ei ole kunagi igavene, sest kogu selle Jumala, kes seda laulab, tõukejõud on liikuda meie poole, nagu me oleme murtud inimesed, patused inimesed nagu meie. Ta ei hoia kunagi oma kaugust. See näitas meile inkarnatsioon. Jumal, kes sai inimeseks Jeesuses, näitab meile, et Ta ei hoia kunagi oma kaugust.

Ja nii, kuidas me seda saavutame? Lubage mul minna otse selleni, mida Jeesus ütles Johannese 15 ümber 9. salmi. “Püsi minu armastuses.” Mida see tähendab, Jeesus? Ja Ta ütleb meile. “Kui te mind armastate, siis pidage kinni minu käsustest.” Ja see võib meid hirmutada. Vaid 11. salm lõpetab selle nii. “Need sõnad olen ma teile rääkinud, et minu rõõm oleks teie sees ja teie rõõm oleks täis.” Siin on see, mida Ta – „püsi, pidage kinni minu käsustest, rõõm!” Kuidas see sobib kokku sellega, mida Sefanja meile räägib? Kuidas me püsim jääme selles Jumala armastuses? Kuidas me seda kogeme? Jeesus ütleb, et me paneme praktiliselt teele, mida Ta meile ütleb. Aga – ja see on ülioluline – me peame alati meeles pidama, et meie sõnakuulmatus ei muuda Jumala armastust meie vastu. Jah, see vähendab meie võimet seda nautida. Kui ma leian end Jumalast eemal, võin ma teile kindlustada, et vähemalt mõnikord on üks peamisi probleeme see, et olen ma andnud järele pattudele; olen teinud seda, mida mina tahan teha. Tema armastus minu vastu ei ole muutunud. Minu võime seda nautida on vähenenud.

Ja Jeesus ütleb: „Kui te tabate, mida ma olen teile rääkinud,” ja kui me loeme selliseid salme, mida Jumal küsib meilt teha, kui Ta ütleb: „Pidage kinni minu käsustest. Kuuletuge Mulle”? Kas Ta ütleb seda selleks, et meid purustada? Või ütleb Ta meile: „Ma armastan teid piisavalt, et tuua teid lähedale ja rääkida teile, kuidas lähedal püsida, sest ma ei taha, et te oleksite minust kaugel.” See on viimane, kas pole? „Püsi minu lähedal. Käi minuga sellel teel. Ära eksige kõrvale teelt. Luba mul hoida oma käsi ümber teie,” kui öelda. Kas te kunagi ei taha kuuletuda Jumalale, kes laulab? See ei ole karm, kaugelolev jumal, kes paneb paika meelevaldsed reeglid ja ütleb: „Minge ja tehke samuti, et teenida minu soosingut!” Lauluv Jumal ütleb: „Püsi lähedal. Tulge minu juurde.” Me teeme seda, kuuletudes. See on üks viis.

Ja siis me keeldume kuulama valet Jumala kohta. Me keeldume kuulama valet Jumala kohta. See mõjutab meid. See on üks Saatana peamistest plaanidest. Ta tahab, et sa mõtleksid Jumalast erinevalt kui Sefanja 3:17. Ta tahab, et vaikne Jumal oleks see Jumal, kelle kohta sa kogu aeg mõtled. Ta tahab, et kaugel olev Jumal oleks see Jumal, kes on sinu meeles. Ta ei taha kunagi, et me mõtleksime laulvast Jumalast. Keelduge uskuma seda; keelduge seda ostmast. Lase sellel sõnal sind parandada. Tule tagasi selle lubaduse juurde ikka ja jälle. Ja sa ütled: „Nojah, ma ei tunne seda! Ma tahan tunda, aga ma ei tunne!” Kui sa seda soovid, siis on see sellepärast, et Tema on andnud sulle selle soovi. Ära anna alla selles. Ära anna alla selles. Jätka tulema tagasi selle juurde ja palu Temalt: „Jumal, lase mul kogeda rohkem sinu armastust. Lase mul sind paremini tundma.” Ja oota Teda. Oota Tema aega. Tema toob su lähemale. Taavet ütles: „Ma ootasin Issandat,” Psalm 40 Tema ütleb sama asja meile. Tema kuuleb meie karjet. Ja sa ütled: „Nojah, kas see pole silmakirjalikkus teha seda, kui ma ei tunne seda?” Ei! See on usu olemus, sõbrad. See on jätkata Tema juurde minemist, kui sa ei tunne seda. See pole silmakirjalikkus; see on usk! Usk ütleb: „Minu tunded kaugusest ei oma viimast sõna. Minu usk Jumalasse, kes laulab ja armastab mind Kristuses, omab viimast sõna.”

Me olime tagasi Lõuna-Carolinas juuni alguses minu isa pensionile jäämise puhul. Ta on 80-aastane ja kellegi üllatuseks ei teatanud ta oma pensionile jäämise peol, et ta hakkab uut tööd tegema! Nii töötab minu isa! Kuid vahetult pärast tema pensionile jäämise teadet saabus mõni päev hiljem postiga pakk. Ja kui ma selle pakendi avasin, nägin ma õhukindlat pakkimist ja enne kui ma selle lahti võtsin, teadsin ma, mis see on. See oli foto. See on üks minu kõige väärtuslikumaid asju. See on foto, mis on olnud minu isa kabinetis nii kaua kui ma mäletan. Ja see on pilt, mis tehti, kui ma olin väga noor, ilmselt umbes Dorothy vanune. Minu isa oli kolledži professor ja suve ajal olime me mõnel peol – ta oli oma osakonna dekaan ja nad olid palkanud uue õppejõu ja seal oli mingi pidu. Ja ilmselt, lugu rääkis, et mina, jällegi kellegi üllatuseks, võtsin ekstra küpsise. Ja üks seal viibivatest vanematest pani käed mulle peale ja karjus mulle. Ja see ei ole midagi, mida sa teed ühe minu isa pojale! Ja ma tegin seda, mida ma arvan, et iga kaheaastane laps teeks. Ma jooksin oma isa juurde ja keegi oli kaamera võtnud ja nad said pildi, kus ma olen pisaratega üle näo ja minu isa käed ümber mind ja suurim naeratus, mida sa oled kunagi näinud. Ja sellest ajast, kui ma olin väike poiss, on see pilt öelnud mulle: „Su isa armastab sind. Ükskõik mida sa teed, ükskõik kui kaugele sa lähed, ta rõõmustab sind armastada.”

Ja mida Jumal on meile täna teinud, on andnud meile pildi, mis ütleb meile: „Mina armastan oma lapsi ja rõõmustan nende üle.” Ja ainult Piiblis leiame me selle Jumala ja see on ainus Jumala pilt, mis muutub meie jaoks kõigeks. Palvetagem.

Isa, me laulsime täna hommikul vaesest, lispivast, stammerdavast keelest. Ja ma tunnen seda nii teravalt praegu, Issand. Palun, palun, ärgu laske selle salmi suursugusus, hiilgus, au kaotsi minna nõrga seletuse tõttu. Oh Issand, ava meie silmad sinu armastuse hiilgusele, selle piiramatusele, vabadusele, ulatusele. Las see meid muudab, me palume. Jeesuse nimel, amen.