Pauluse usu algupära

Pauluse usu päritolu

Jeesuse isanduse (5. osa)

John Gresham Macheni poolt

Kristlaste kasutatud tiitli üksnes asjaolu, et see oli kasutuselt ka paganlikes kultustes, ei tõesta sõltuvust paganismist. Sõna "Isand" oli peaaegu sama kindlalt jumalikkuse tähiseks kui mõiste "Jumal". Olenemata sellest, mis oli sõna religioosse kasutuse algupära, oli see kasutus saanud osa kreeka keelest. Misjonär, kes soovis kuulutada üht tõelist Jumalat, oli kohustatud kasutama kreeka keeles rääkides terminit "Jumal", mida loomulikult oli kasutatud paganlikus religioonis. Nii nagu ka siis, kui ta soovis Jeesust Jumalaks nimetada, kasutades mõnda sõna, mis eristaks Teda samal ajal Jumal-Isa-st, oli ta kohustatud kasutama sõna "Isand", kuigi see sõna oli samuti kasutuselt paganismis. Kummaski juhul ei eeldanud kreeka sõna kasutamine vähimatki mõju polüteistliku religiooni mõistetest, mis olid selle sõnaga seotud.

Kuid oli veel üks olulisem põhjus kreeka termini "Issand" kasutamiseks Jeesuse kohta kui see, mis leiti selle üldisest levikust kreeka keelt kõnelevate rahvaste hulgas. Selle termini religioosne kasutamine ei piirdunud paganlike kultustega, vaid ilmus ka, ja kui midagi, siis veelgi kindlamalt, kreeka Vana Testamendis. Sõna "Issand" kasutatakse Septuagintas heebrea teksti "Jahwe" tõlkimiseks. Pole tähtis arutada põhjuseid, mis juhtisid tõlkijaid selle konkreetse sõna valikul. Kahtlemata nõudis mõni sõna "Issand" juba heebrea sõna ümber kogunenud seostest. Ja võib pakkuda erinevaid põhjusi "kyrios" valiku kohta teiste kreeka sõnade asemel, mis tähendavad "issandat". Võib-olla väljendas "kyrios" juur tähendust paremini, mida taheti väljendada; võib-olla oli "kyrios" juba religioosne tähendus omistatud, mida teistel sõnadel polnud. Igal juhul, mis iganes põhjus oli, "kyrios" oli sõna, mis valiti.

Ja fakt on ülima tähtsusega. Sest just sealf, Septuaginta lugejate hulgas, levis kristlus esimest korda. Septuaginta oli juudi sünagoogide Piibel ja sünagoogides kuuldi selle lugemist mitte ainult juutide, vaid ka suure hulga paganate, Apostlite teo raamatu "Jumalakartjate" poolt. Just "Jumalakartjate" juures algas paganate misjon. Ja isegi seal, kus olid paganate pöördunud, kes polnud üldse varajases perioodis sünagoogi koolis käinud - ehk selliseid pöördunuid oli vähe - isegi siis kasutati Septuagintat kohe nende õpetamisel. Seega, kui kristlikud misjonärid kasutasid Jeesuse kohta sõna "Issand", teadsid nende kuulajad kohe, mida nad mõtlevad. Nad teadsid kohe, et Jeesus hõivas koha, mis on reserveeritud ainult Jumalale. Sest sõna "Issand" kasutatakse lugematul arvul kordades kreeka pühakirjades kui Iisraeli liitujumala kõige pühamat nime, ja neid lõike rakendati vabalt Jeesusele.

Selle Septuaginta kasutuse sõna "Issand" ja Septuaginta lõikude rakendamise Jeesusele, mis ilmneb kui enesestmõistetav Paulus kirjas, oli varajase kristliku misjoni jaoks palju olulisem kui sõna kasutamine paganlikes kultustes. Ja see valgustab palju rohkem sõna algupärast tähendust, kui seda rakendatakse Jeesusele. Kuid paganlik kasutus on huvitav ja Bousseti ja teiste poolt esitatud ekspositsioon peaks olema tänulikult vastu võetud. Oluline fakt on üha enam kinnitust leidnud tänapäeva uurimustes - fakt, et kreeka sõna "kyrios" meie ajastu esimesel sajandil oli seal, kus kreeka keel levis, selgelt jumalikkuse tähis. Sõna tavakasutus püsis; sõna väljendas ikka veel suhet, mida isand oma orjade suhtes säilitas. Aga sõnast oli saanud iseloomulikult religioosne termin, ja see ilmneb Uues Testamendis religioosses tähenduses, eriti sellena, nagu on fikseeritud Septuagintas.

Seega ei ole see kooskõlas Uue Testamendi kasutamisega, kui Jeesust nimetatakse teatud isikute poolt tänapäeva kirikus "Meistriks" pigem kui "Issandaks". Mõnikord võib-olla võetakse see kasutamine teadlikult vastu protestina Uue Testamendi kontseptsiooni vastu Kristuse jumalikkusest; Jeesust räägitakse kui "Meistrist", väga sarnaselt sellele, kuidas mõne kunstikooli juht nimetatakse oma järgijate poolt "Meistriks". Või tähendab see sõna lihtsalt seda, kelle käske tuleb kuuletuda. Kuid mõnikord võetakse tänapäevane mood vastu vaga meeste ja naiste poolt, arvates, et ingliskeelne sõna "Issand" on kulunud ja "Meistri" kasutamine on lähemal kreeka Uue Testamendi tähendusele. See arusaam on vale. Uue Testamendi Jeesuse nimetuse tõlkes ei tohiks soovida naasta sõna "kyrios" algse tähenduse juurde. Sest kreeka sõna oli juba läbinud arengu ja kui seda rakendati Jeesusele Uues Testamendis, oli see selgelt religioosne termin. Sellel olid täpselt samad religioossed seosed, mis on praegu meie ingliskeelsel sõnal "Issand". Ja peaaegu samal põhjusel. Ingliskeelse sõna "Issand" religioossed seosed on tingitud Piibli kasutamisest; ja Uue Testamendi sõna "kyrios" religioossed seosed olid tingitud ka Piibli kasutamisest - Septuaginta kasutamisest. Kristlane peaks meeles pidama, et "vähe õppimist on ohtlik asi". Ühtlane asendamine "Meistriks" "Issanda" asemel Jeesuse kohta rääkimisel on ainult vale värskuse ja originaalsuse välimus. Tegelikult tähendab see mõnikord Uue Testamendi kasutamise vaimu hülgamist.

Vastavalt on Bousset teinud teenuse, seades selgelt esile sõna "Issand" religioosse tähenduse. Kuid ta ei ole suutnud selgitada selle sõna rakendamist Jeesusele.

Lisaks on Bousseti teoorial veelgi rohkem raskusi. Termini "Issand" kasutamine Jeesuse kohta ja religioosne suhtumine Jeesusesse, mida see termin väljendab, tekkisid Bousseti järgi selliste kogukondade koosolekutel nagu Antiookia oma, ning paganlike kontseptsioonide mõjul. Kuid loomulikult pole Bousseti seletus Paulinismi päritolu kohta veel täielikult esitatud. Paulinism on midagi palju enamat kui ekstaatiline kultusjumala kummardamine; isiklik suhe Kristusega domineerib apostli elu igas valdkonnas.

Bousset tunnistab seda fakti. Ta ütleb, et Pauluse usk on midagi palju enamat kui usk, mida väljendati Antiookia Kiriku koosolekutel. Kuid ta eeldab, et Pauluse usu teised elemendid, mis on kaugeleulatuvad, said oma alguse vähemalt kultuses. Siin on üks kõige vähem usutavamaid elemente kogu konstruktsioonis. Bousset on alahinnanud Pauluse usu individualistlikku iseloomu. Vähemalt ei ole ta suutnud näidata, et Pauluse elu "Kristuses" või "Issandas" tekkis ekstaatilistest kogemustest Antiookia Kiriku koosolekutel.

Kuid kui Pauluse individualistlik usk tekkis "kultusest", kuidas see siis tekkis? Kuidas saab seletada uute elementide sissetoomist? Bousset on rünnanud seda probleemi suure tõsidusega. Ja ta üritab näidata, et Pauluse usk, nagu see ilmneb kirjades, tekkis Antiookia kultusreligioonist "Issanda" ja "Vaimu" samastamise ning Vaimu tegevuse kontseptsiooni üldistamise ja eetiliseks muutmise kaudu.

Pauluse Püha Vaimu õpetus, usub Bousset, pärineb paganlikust müstilisest religioonist hellenistlikul ajastul. Kõrvuti terminoloogia küsimusega - kuigi Reitzensteini väited on Bousseti arvates sisuliselt õiged - oli Pauluse fundamentaalne pessimistlik dualism, vastavalt Boussetile, põhinenud sellel laialt levinud mõtte- ja eluviisil, mis ilmneb müsteeriumite religioonides ja hermeetilistes kirjades. Selle pessimistliku mõtlemisviisi järgi ei saanud inimloomus, isegi jumaliku abiga, kunagi saavutada päästet, vaid ainult täiesti uue alguse kaudu, mis toimub vana inimese asendamisega jumaliku loomusega. Bousset jätkab, et apostel Pauluse poolt seda üleloomulikku kontseptsiooni, seda uues elus jumaliku võimu domineerimise kontseptsiooni, laiendati kaugele kultuse või visionääri kogemuste piiridest; Püha Vaim muudeti kristlase elu valitsevaks põhimõtteks; mitte ainult ennustamine, keelte rääkimine, tervendamine ja muud, vaid ka armastus, rõõm, rahu, kannatlikkus, lahkus, headus, ustavus, alandlikkus, enesevalitsus. Kuid Bousset rõhutab, et see Pauluse laiendus Püha Vaimu tegevusele ei kaasnenud vähimatki nõrgenemist üleloomulikust, mis oli iseloomulik algsele kontseptsioonile; Püha Vaim, mis tekitas armastust, rõõmu, rahu, oli sama vähe seotud inimese vaimuga kui Püha Vaim, mis pani inimesed rääkima keeltega. Ja üleloomulikkus, mis siin ilmub ülistatud vormis, pärineb, järeldab Bousset, hellenistliku ajastu müstilisest paganlikust religioonist.

See väide on juba arutatud ja selle nõrkus on välja toodud. Pauluse õpetus Vaimust ei tulnud kaasaegsest paganismist. Kuid Bousseti teooria selgitus pole veel lõpetatud. Vaim, kelle tegevust Pauluse poolt kristliku elu sisemistesse osadesse laiendati, identifitseeriti Bousseti sõnul "Issandaga" (2 Kor. 11. 17). See identifitseerimine avaldas olulist mõju mõlemale elemendile, mis kokku toodi; see avaldas olulist mõju nii "Issanda" kui ka "Vaimu" kontseptsioonile. Kui "Issand" identifitseeriti või toodi väga lähedale Vaimule, ja kui Vaimu tegevus laienes kogu ellu, siis "Issand" ei saanud enam olla Pauluse jaoks pelgalt kultusjumal, kes oli kohal kiriku koosolekutel. Vastupidi, Tema pidi olema kohal kõikjal, kus Vaim oli kohal - see tähendab, et Ta pidi olema see, milles kristlane elas ja liikus ja oli. Seega võis Paulus moodustada hämmastava fraasi "Kristuses" või "Issandas", mille jaoks Bousset tunnistab, et paganlikes religioonides analoogiat ei leidu. Teisest küljest usub Bousset, et Vaimu kontseptsioon muudeti paratamatult selle seose tõttu "Issandaga". Identifitseerimisega tegeliku inimesega, kes elas vaid mõned aastad enne, sai "Vaim" isikliku kvaliteedi, mida muidu tal polnud. Või öelda sama asja teiste sõnadega: Pauluse fraas "Issandas" ei ole tähenduselt täpselt sama, mis fraas "Vaimus"; sest see omab omapärast isiklikku iseloomu. "See märkimisväärne abstraktse ja personaalse segunemine," ütleb Bousset, "see religioosse põhimõtte ühendamine inimesega, kes siin maa peal kõndis ja siin surma kannatas, on erakordse jõu ja originaalsusega nähtus."

Selles punktis on Bousset ohtlikult lähedal sellele, et reeta oma rekonstruktsiooni põhialused; ta on ohtlikult lähedal sellele, et seostada Pauluse religiooni Jeesuse konkreetse isikuga. Kuid ta avastab ohu ja väldib seda. Ei tohi eeldada, ütleb ta, et Paulus oli väga selge muljega ajaloolise Jeesuse omadustest. Sest kui tal oleks olnud selline mulje, ei oleks ta kunagi seostanud Jeesust abstraktsiooniga nagu Vaim. Kõik, millega ta oli huvitatud, oli see, et Jeesus oli elanud ja eriti, et Ta oli surnud.

Kuid need paljad faktid arvatakse olevat piisavad, et anda Pauluse arusaamale Vaimu-Isandast see omapärane isiklik kvaliteet, mis äratab Bousseti imetluse! Tõde on see, et Bousset leiab end selles punktis silmitsi raskusega, mis vaevab igat naturalistlikku seletust Pauluse religiooni tekkest. Probleem on selles, et tihe seos Pauluse ja ajaloolise Jeesuse vahel on ajaloolase poolt tungivalt nõutav, et anda Pauluse suhtele Kristusega see soe, isiklik kvaliteet, mis paistab silma igal lehel Epistlitest; samas, teisest küljest, on Pauluse ja ajaloolise Jeesuse lai eraldamine sama tungivalt nõutav, et Paulus ei oleks takistatud ajaloolise traditsiooni poolt Jeesuse tõstmisel jumalikku väärikusse ja tema ühendamisel Jumala Vaimuga.

Kaasaegne kriitika on kõikumadunud kahe nõude vahel; see üritab säilitada mõlema õigusi. Bousset on rohkem muljet avaldanud teise nõude poolt; Wernle, tema vastane, on rohkem muljet avaldanud endisest. Kuid mõlemad on võrdselt eksinud. Tegelikult on ainult üks väljapääs sellest raskusest. See on vana ja radikaalne väljapääs. Kuid teaduse maailm võib lõpuks sinna tagasi tulla. Põhiline raskus seletamaks Pauluse usu algupära ei kao kunagi ignoreerituna; see ei allu mingisugusele kompromissile. See kaob alles siis, kui Jeesus tunnistatakse tõeliselt selliseks, kelleks Paulus eeldab, et ta on, ja kelleks kõik evangeeliumid esitavad teda olevat — igavene Jumala Poeg, kes on tulnud maa peale inimkonna lunastamiseks, kes nüüd taas istub oma au troonil ja töötab oma jüngrite südames oma Vaimu kaudu, nii nagu ainult Jumal saab töötada. Selline lahendus ei olnud kunagi nii ebapopulaarne kui praegu. Selle aktsepteerimine nõuab Kopernikaanlikku revolutsiooni paljudes inimese mõtte ja elu valdkondades. Kuid sellise aktsepteerimise keeldumine on jätnud ajaloolise probleemi, mida siiani ei ole lahendatud.

Ühel hetkel tunnistab Bousset, et Pauluse religioon põhines ajaloolisel faktil. See põhines Jeesuse surmal. Kuid Bousset usub, et Pauluse tõlgendus Jeesuse surmast tulenes olulistes üksikasjades kaasaegsest paganlikust religioonist; Pauluse mõiste suremisest ja üles tõusmisest koos Kristusega kujunes laialt levinud paganliku kontseptsiooni mõjul surevast ja üles tõusvast jumalast. See väide on muutunud üsna levinuks hiljutiste uurijate seas; toetusmaterjali on kogunud M. Brückner. Kuid tegelikult on väite toetus nõrga liik. VI peatükis tehtud hellenistliku religiooni ülevaade paljastas tõepoolest asjaolu, et teatud jumalad, eriti Attis, Adonis ja Osiris, kujutati esmalt surevatena ja seejärel elluärkajatena. Nende kujundite sarnasus võib ehk seletada hüpoteesiga, et kõik nad olid algselt vegetatsiooni jumalad, kelle surm ja elluärkamine esindasid vegetatsiooni närbumist sügisel ja selle uuendamist kevadel. Esmapilgul võib paralleel nende jumalate ja Jeesuse vahel tunduda silmatorkav. Jeesus kujutati ka surevana ja elluärkavana. Aga mis on selle paralleeli tähendus? Kas see võib tähendada, et kogu Uue Testamendi lugu Jeesuse surmast ja ülestõusmisest tulenes neist vegetatsiooni müütidest? Selline järeldus on tehtud teatud kaasaegsete uurijate poolt. Kuid loomulikult on see järeldus absurdne ja Bousset ei poolda seda. Usu põhiline ajaloolisus tema ülestõusmisse tema lähimate sõprade seas seisab liiga kindlalt, et seda saaks kõigutada mis tahes teooria, mis räägib sõltuvusest paganlikust müütidest. Seega tõestab argument, mis on tuletatud paralleelist Uue Testamendi loo ja paganliku müüdi vahel surevast ja üles tõusvast jumalast, liiga palju. Kui see tõestab midagi, siis tõestab see, et Uue Testamendi lugu ülestõusmisest tulenes paganlikust müütidest. Kuid sellist vaadet pole ükski tõsine ajaloolane kunagi esitanud. Seetõttu tuleb tunnistada, et paralleel usu vahel, et Adonis ja Osiris ja Attis surid ja tõusid üles, ja usu vahel, et Jeesus suri ja tõusis üles, ei tekkinud ühe loo sõltuvusest teisest. Tuleb tunnistada, et paralleel ei tähenda alati sõltuvussuhet. Ja kui see ei tee seda ühes punktis, siis ehk ei tee seda ka teistes.

Kuid Bousset nõuab, et kuigi Uue Testamendi lugu Jeesuse surmast ja ülestõusmisest ei olnud algselt paganliku müüdi poolt toodetud, siiski avaldas paganlik kontseptsioon oma mõju tõlgendusele, mille Paulus andis sellele loole. Paulus uskus, et kristlane jagab Kristuse saatust - suri koos Kristusega ja tõusis üles koos Kristusega. Kuid sarnane kontseptsioon ilmneb paganlikes religioonides. Klassikaline väljendus sellest ideest ilmneb Firmicus Maternuse sageli tsiteeritud sõnades: "Olge julgustatud, initsieeritavad, kuna jumal on päästetud; meile tuleb pääste hädadest."

Kuid tuleb meeles pidada, et Firmicus Maternuse tunnistus on väga hiline ja tõendid selle kontseptsiooni levinud olemasolu kohta varajases perioodis on mõnevõrra napid.

Hiljuti kirjutanud autorite enesekindlad väited nende küsimuste kohta on tõeliselt hämmastavad. Tavalised lugejad võivad saada mulje, et uurija saab taastada sureva ja üles tõusva jumala kontseptsiooni ning selle, kuidas seda jumalat austavad inimesed osalevad tema surmas ja ülestõusmuses, tuginedes mõnele tohutule teabehoidlale säilinud allikates. Tegelikult pole see sugugi nii. Säilinud teave selle kontseptsiooni kohta on äärmiselt napivõitu ja suurem osa sellest pärineb alles pika aja pärast Pauluse aega. Liiga kaugele läheks väide, et sureva ja üles tõusva jumala kontseptsioon koos oma religioosse tähendusega ei olnud olemas enne Pauluse perioodi. Näiteks on Ermani poolt tsiteeritud üks iidsest Egiptuse tekst, mis seab uskliku heaolu sõltuvaks Osirise omast: "Nii nagu Osiris elab, elab ka tema." Tõenäoliselt olid mõned sellised kontseptsioonid seotud ka Attise ja Adonise leinamise ja hilisema rõõmustamisega. Kui see kontseptsioon eksisteeris enne Pauluse perioodi, siis see ei tähenda sugugi, et see oli laialt levinud. Kindlasti on selle levimus viimastel aastatel tohutult liialdatud. Selliste liialduste vastu on J. Weiss - keda ei saa süüdistada selles, et tal puudub sümpaatia võrdleva religiooni meetodite suhtes, mida rakendatakse Uues Testamendis - asjakohaselt juhtinud tähelepanu 1 Kor. 1:23-le. Kristus risti naelutatud, ütleb Paulus, oli " paganatele rumalus." See ei näe välja, nagu oleksid paganad, kelle seas Paulus töötas, olnud väga tuttavad sureva jumala ideega. Kui Brückneri väited oleksid õiged, kui sureva jumala kontseptsioon oleks olnud sama levinud Pauluse ajal, nagu Brückner eeldab, siis rist ei oleks olnud "paganatele rumalus"; vastupidi, see oleks paganatele tundunud olevat kõige loomulikum asi maailmas.

Kuid isegi kui varajane sureva ja tõusva jumala kontseptsiooni levimus koos oma religioosse tähendusega oleks paremini tõestatud kui see on, ei tõestaks see sugugi Pauluse sõltuvust sellest kontseptsioonist. Sest Pauluse kontseptsioon on täiesti erinev. Üks erinevus on loomulikult täiesti ilmne ja üldiselt tunnustatud - Pauluse Kristus on kujutatud vabatahtlikult surevana ja meeste pärast surevana. Ta "armastas mind," ütleb Paulus, "ja andis end minu eest." Selles pole midagi sarnast paganlike religioonide puhul. Osiris, Adonis ja Attis said oma saatuse kätte; Jeesus andis oma elu vabatahtlikult ära. Erinevus on tohutu; see hõlmab Pauluse religiooni südant. Kuidas tekkis see erinevus? Kust tuli Pauluse kontseptsioon Kristuse armust? Kas see tuli Jeesusest endast? Kas see tuli teadmisest, mis Paulus Jeesuse iseloomu kohta omas? Eeldus võib tunduda loomulikuna. Kuid kahjuks peab selle Bousseti vaatenurgast tagasi lükkama. Sest kui Paulus oleks omanud mingit teadmist Jeesuse tegelikust iseloomust, kuidas oleks ta võinud kunagi eeldada, et Jeesus, lihtne inimene, oli taevane Issand?

Teine erinevus on veelgi põhilisem. Pagana jumalate surm ja ülestõusmine oli kultuse küsimus; Pauluse Kristuse surm ja ülestõusmine oli ajalooline fakt. On täheldatud hellenistliku religiooni ülevaates, et paganlikes religioonides olid kultused palju kindlamalt fikseeritud kui müüdid; tänapäeva teadlaste arvates tulenesid müüdid kultustest, mitte vastupidi. Nii on "surevate ja tõusvate jumalate" puhul kõige rohkem silmatorkav müütide täiesti vedel iseloom. Attise lugu, näiteks, on jutustatud paljudes erinevates vormides, ja Attise kummardajate seas ei näi olevat vähimatki huvi olnud autentse konto kehtestamiseks jumala surma ja ülestõusmise kohta. Eriti jumala "ülestõusmine" ilmneb Attise, Adonise ja Osirise müütides peaaegu üldse mitte. Tegelik surm ja ülestõusmine toimusid ainult kultuses. Igal aastal märtsis nägid Attise kummardajad Roomas kõigepealt jumalat surnuna, nagu teda kujutas kuusk, ja seejärel rõõmustasid tema ülestõusmise üle. Surm ja ülestõusmine ei olnud peaaegu mõeldud kui sündmused, mis olid juhtunud üks kord ja lõplikult ammu aega tagasi. Neid peeti pigem toimuvaks iga festivali tähistamisel.

Pauluse käsitlus Kristuse surmast ja ülestõusmisest on täiesti erinev. Tõepoolest, Bousset varjab osaliselt erinevust; Bousset üritab näidata, et Pauluse kontseptsioon uskliku surmast ja ülestõusmisest koos Kristusega oli tuletatud sakramentide tähistamisest. Kuid see võiks olla veelgi radikaalsem viga. Kõige selgem on see, et Evangeeliumis on Pauluse sõnumi ajalooline iseloom. Pauluse religioon oli juurdunud ühes sündmuses, ja sakramendid olid üks viis, kuidas rõhutada sündmuse tähtsust. Sündmus oli Kristuse lunastustöö tema surmas ja ülestõusmisel.

Siin peitub sügavaim erinevus Paulus ja kaasaegse religiooni vahel. Pauluse õpetus ei olnud filosoofia; see ei olnud juhiste kogum maailma viletsusest põgenemiseks; see ei olnud aruanne sellest, mis on alati olnud tõsi. Vastupidi, see oli aruanne millestki, mis oli juhtunud. See, mis oli juhtunud, pealegi, ei olnud peidetud kauges ja hämaras minevikus. Selle aruanne ei olnud välja töötatud olemasolevate religioossete vormide õigustamiseks. Vastupidi, Jeesuse surm ja ülestõusmine, millele Pauluse evangeelium põhines, olid juhtunud vaid mõni aasta varem. Ja faktid võisid olla kindlaks tehtud piisava tunnistuse abil; silminäod võisid olla küsitletud ja Paulus apelleerib üksikasjalikult silminäodele. Üksik passaaž, 1 Kor. xv. 1-8, on piisav, et asetada hämmastav lõhe Pauluse Kristuse ja paganlike päästegodade vahel. Kuid Pauluse õpetuse iseloom ei sõltu ühest passaažist. Kõikjal on Pauluse kirjades Paulus panustanud kogu oma elu selle tõele, mida ta ütleb Jeesuse surma ja ülestõusmise kohta. Evangeelium, mida Paulus kuulutas, oli aruanne millestki, mis oli juhtunud. Kui aruanne oli tõsi, siis on selgitatud Pauluse õpetuse päritolu; kui see ei olnud tõsi, siis on Kirik rajatud seletamatule veale.

Seda viimast alternatiivi on uuritud eelnevas arutelus. Kui Jeesus ei olnud see jumalik Lunastaja, kelleks Paulus ütleb, et Ta oli, siis kuidas tekkis Pauluse lunastuse religioon? Kolm suurt hüpoteesi on uuritud ja on leitud olevat puudulikud.

On näidatud, et Pauluse õpetus ei põhinenud modernse naturalismi Jeesusel; kui Jeesus oli ainult see, kelleks modernsed naturalistlikud ajaloolased Teda kujutavad, siis see, mis on tõeliselt eripärane Paulusele, ei tulnud Jeesusest. Selle fakti kindlakstegemine on olnud Wrede ja Bousseti märkimisväärne saavutus. Aga kui see, mis on oluline Pauluse õpetuses, ei tulnud Jeesusest, siis kust see tuli?

See ei tulnud, nagu Wrede uskus, eel-kristlikest apokalüptilistest Messiase kontseptsioonidest; sest apokalüptiline Messias ei olnud kummardamise objekt ja mitte elav isik, keda armastada. See ei tulnud ka paganlikust religioonist vastavalt Bousset' briljantsele hüpoteesile; sest paganlik mõju on välistatud Pauluse enda tunnistusega ja paganlikud paralleelid kukuvad täielikult kokku. Kuid isegi kui paralleelid oleksid kümme korda lähemal kui nad on, ei oleks see probleemi tuum puudutatud. Probleemi tuum on Pauluse suhe Kristusesse.

Seda suhet ei saa kirjeldada üksnes detailide loetlemisega; seda ei saa taandada madalamatele terminitele; see on absoluutselt lihtne ja jagamatu asi. Pauluse suhe Kristusesse on armastuse suhe; ja armastus eksisteerib ainult isikute vahel. See ei ole ideede grupp, mida tuleb seletada, kui Paulinismi seletada, vaid Pauluse armastus oma Päästja vastu. Ja see armastus on juurdunud, mitte selles, mida Kristus oli öelnud, vaid selles, mida Kristus oli teinud. Tema "armastas mind ja andis enda minu eest." Seal on Pauluse religiooni alus; seal on kogu kristluse alus. See alus on kinnitatud evangeeliumites antud Jeesuse kirjeldusega ja tõesti kõigis allikates. See on vastand ainult tänapäevastele rekonstruktsioonidele. Ja need rekonstruktsioonid kukuvad kõik kokku. Pauluse religioon ei olnud rajatud judaismist või paganlusest tulnud ideade kompleksile.

See oli rajatud ajaloolisele Jeesusele. Aga ajalooline Jeesus, kellele see oli rajatud, ei olnud tänapäevase rekonstruktsiooni Jeesus, vaid kogu Uue Testamendi ja kristliku usu Jeesus; mitte õpetaja, kes elas ainult oma jüngrite mälus, vaid Päästja, kes pärast oma lunastustööd oli veel elus ja keda võis veel armastada.

John Gresham Machen (1881-1937) oli ameerika presbüteriaanlik Uue Testamendi õpetlane, kes juhtis vasturevolutsiooni modernistliku teoloogia vastu Princetonis ja asutas Westminsteri Teoloogilise Seminari ning Õigeusu Presbüteriaanliku Kiriku.