Noorusneiu juhend kristliku iseloomu harmooniliseks arendamiseks

Noore daami juhend kristliku iseloomu harmooniliseks arenguks

Tõeline religioon on sisuliselt progressiivne

Harvey Newcombi poolt

Suur moraalne ja vaimne muutus, mida Piibel kuulutab olevat vajalikuks päästmiseks, võrreldakse Kristuse ja apostlite poolt uueks sünniks, sest see on vaimse elu algus. Mõiste regenereerimine kehtib aga ainult selle muutuse alguses, mis on hetkeline. Noort pöördunut nimetab apostel Peeter seetõttu väga õigesti "uuesti sündinud lapseks". On suur viga eeldada, et tõeline kristlane, kes on õiges meeleseisundis, peaks vaatama tagasi oma pöördumise perioodile oma kõige elavama ja jõulise armu avalduste või oma peamiste tõendite jaoks olla armulises seisundis. See võib tõepoolest olla sel ajal märgatavam, sest muutumine loomulikust seisundist armulisse seisundisse on väga suur. Ometi on see muutus ebatäielik ja suurem osa tööst "vanast mehest võtmise" - "keha alla surumise ja sellele allutamise" - jääb veel teha; samas kui "uus mees" peab kasvama üles lapse nõrgast olekust "täiusliku mehe statuurini Kristuses Jeesuses".

Tõeline religioon peab seetõttu olema olemuselt progressiivne. See on kõikide Jumala sõnas kasutatud kujundite selge tagajärg, mis kirjeldavad armuse tööd südames. Seda võrreldakse sinepiseemnega, mis on kõigi seemnete väikseim. Aga kui see idaneb, tõuseb see üles ja levitab oma oksi, kuni see saab kõigi ürtide suurimaks. Selle kujundi ilu ja kohasus ei ole hinnatav, kui me ei võta arvesse idamaade taimede lopsakat kasvu. Aga me ei tohiks oodata, et selline taim kohe täis küpsuseni kasvab. See on seen, mis avaneb täis kasvanult, et esimest korda hommikupäikest näha; aga see närbub kiiresti ära. Ometi ei tohiks me oodata, et selline taim jääb kasvamast, enne kui see küpsuseni jõuab. Kui see lõpetab kasvamise, peab olema uss juure juures või mõni surmav haigus, mis põhjustab selle närbumise ja surma.

Armuse toimimine on võrreldav ka hapendiga; mis on alguses nii väike, et tema kohalolek jahu sees on vaevu märgatav. Aga kui see hakkab toimima, suureneb ja laieneb see, kuni kõik on hapendatud. Ometi võib tema edenemist takistada külm; ja protsessi on harva võimalik taastada, ilma et see kahjustaks tootmist. Nii harva taastub kristlane tagakiikumise ja tema vaga armastuse jahtumise kahjulikest mõjudest.

Jällegi võrreldakse armu elava allikaga - purskkaevuga, mille vesi purskub üles ja saadab pidevalt välja voolu. Kristus ütleb: "Vesi, mille ma talle annan, saab temas veeallikaks, mis purskub üles igavesse ellu." Kui need sõnad öeldi, istus meie Issand sügava kaevu ääres, vesteldes samaaria naisega. Nagu tema tavaks oli, tõmbas ta õpetust enda ümber olevatest asjadest. Ta juhtis tema tähelepanu ära veest, mis võis kustutada ainult loomuliku janu, elava vee juurde, mis värskendab hinge. Aga tema, teda mitte mõistmata, soovis teada, kuidas ta võis saada elavat vett sügavast kaevust, ilma midagi tõmbamata. Selleks et näidata elu vee üleolekut, ütles ta talle, et need, kes sellest joovad, peaksid seda endis hoidma, pidevalt iseenesest purskudes, nagu ülevoolavast purskkaevust.

Üks autori varase elu sügavamaid mälestusi on elav allikas, mis voolas kaljust tema lapsepõlvekodu lähedal. Kõige tõsisem põud ei mõjutanud seda kunagi, ja põhjamaa talve külmimas hooajas ei külmunud see kunagi. Tihti, kui ta hommikul tõusis, kui jahutavad tuulehood vilistasid ümber elamu, ja kõik tundus olevat suletud igavese külmaga, siis jää ja lumi oleksid suitsutamas allika ümber. Nii, nagu pidev vool, peaksid meie armuvood voolama, mõjutamata teiste põua või viljatusega, sulatades jäised südamed enda ümber.

"Õiged," ütleb David, "õitsvad nagu palmipuu; ta kasvab nagu seeder Liibanonis." Palmipuu jätkab kasvamist ja suurenemist ning säilitab oma jõu ja viljakuse ehk kauem kui ükski teine puu. See on tuntud ka oma võime poolest paljundada oma liiki, tema juur toodab suure hulga imipuid; ja kui see istutatakse elava allika lähedale kõrbe, leitakse peagi väike palmipuude mets tema ümber kasvamas. See on üks kasulikumaid puid, mille iga osa on kasutatav mõneks otstarbeks. "Õitseda nagu palmipuu" on seega täis tähendust. Selle võib saavutada kristlane ainult siis, kui ta edeneb oma vaimses kasvamises, mõjutades oma mõjuga "õiguse puude" kasvu Issanda aias ja ületäituna kasulike tegudega.

Seeder on igihaljas. Ta ei heida oma lehti maha nagu mõned teised puud, ja jääb näiliselt elutuks pooleks aastaks, ning siis võrsub jälle lühikeseks ajaks luksuriantselt; vaid tema kasv on stabiilne ja kindel. Ta on pidevalt roheline. Seega kasvada nagu seeder näitab stabiilset edenemist jumalikus elus.

Motiivid, mis sunnivad meid otsima ja säilitama kõrget jumalakartuse taset, on kõige kõrgemad, mida saab meie meeltele esitada. Jumala au nõuab seda. See on suurim võimalik hüve. See on jumaliku täiususe ilmutamine tema intelligentsele loomingule. See ilmutus toimub, kui ta avaldab neile oma loomingu, hoolduse ja armu teod ning tembeldab oma moraalse kujutise nende südamesse. Selles seisneb nende õnn. Seega, kui Jumal edendab oma au, siis ta näitab kõrgeimat altruismi. Midagi ei saa lisada tema õnnele: midagi ei saa seda vähendada. Kui kogu loomine oleks hävitatud ja Jumal oleks ainus olend universumis, siiski oleks ta täiuslikult auväärne ja õnnelik iseendas. Seega ei saa tema enda au säilitamises olla isekust. Loomaja au on oluline loodu heaolu jaoks. Soov Jumalat ülistada peab seega olema meie käitumise valitsev põhimõte, meie tegude liikuma panev vedru.

Kuid kuidas edendab Jumala au meie kasvamine armus?

1. See avaldub meile tema kujutise südamesse tembeldamise ja tema moraalse loomuse täiuslikkuse, puhtuse ja ilu vaimse avastamise kaudu.

2. See avaldub teistele niivõrd, kui me säilitame püha elu; sest sellega näidatakse Kristuse moraalset kujutist, nagu päikese au ilmneb kuu peegeldunud valguses.

3. Jumala au edendatakse, kui teised saavad tuttavaks vaba armu rikkusega ja tuuakse Kristuse juurde; sest sel viisil nad saavad vaimse valguse, et näha jumaliku täiususe ilu ja au ning tema kujutis tembeldatakse nende hingedele.

Meil on on samuti suur julgustus püüdlema edasiminekule jumalikes asjades. Jumala sõna on täis lubadusi neile, kes otsivad kõrgeid saavutusi jumalikus teadmises ja pühaduses. Profeet Hosea ütleb: "Tõtt siis me teame, kui me püüdleme teadma Issandat: tema väljumine on valmistatud nagu hommik; ja tema tuleb meie juurde nagu vihm, nagu viimane ja esimene vihm maa peal." Tema väljumine neile, kes püüdlema teadma teda, on sama kindel, sama regulaarne ja stabiilne kui igapäevane hommiku tagasitulek; ja sama progressiivne kui päike, kui tema kiired murravad idast välja ja suurenevad heleduses ja intensiivsuses, kuni nad valavad alla põletavat kuumust ja stabiilset, selget valgust täiuslikust päevast. "Kui me püüdleme teadma Issandat," meie lohutused on sama konstantsed, ja meie kogemus Issanda headusest on sama kindel kui regulaarne öö ja päeva vaheldumine; ja meie ühendus Jumalaga ja valguse suurenemine on sama stabiilne kui päikese progress varajastest koidikutundidest keskpäevani. Võib olla vahelduvaid pilvi; aga nad hajuvad kiiresti, ja Õiguse Päike paistab välja magusamate kiirte ja rõõmustavamate säraga.

Ta tuleb meie juurde nagu vihm, nagu viimane ja esimene vihm maa peale. Palestiinas ei lange vihm, nagu selles riigis, aastaringselt; kuid tugevad vihmad langevad, et kasta maad külvi ajal, et põhjustada seemne idanemist ja kasvamist; ja need vihmad on nii ohtralt, et need kannavad taimestikku edasi pideva edenemisega, kuni lõikuse lähenedes langeb "viimane vihm", et täiustada saaki - anda terale keha, et kui see valmib, võib see olla täis ja suur. Kui see viimane vihm ära jääb, tõmbub tera kokku ja kuivab ära, nii et teravilja kvaliteet halveneb ja kogus väheneb. "Esimene vihm" tekstis viitab siis sellele "värskendusele ülalt", mida hing kogeb, kui sõna "hea seeme" esimest korda idaneb; ja kui see on ohtralt ning noor usklik "järgib edasi, et tundma Issandat", siis impulss, mille ta siis saab, kannab teda edasi pidevas vaimse kasvu kursis, kuni "viimane vihm" tuleb tema viljade täiustamiseks.

Kristlaste, kes on teinud suurt edasiminekut jumalikus elus, kogemuses on midagi väga sarnast selle "viimase vihmaga". Nad liiguvad edasi stabiilselt pärast oma pöördumist, alati edasi liikudes, ehkki mõnikord vähem märgatavalt kui teistel hooaegadel, nii nagu taimestikus on hooaegu, mil asjad näivad mitte edeneda. Aga lõpuks, pärast seda, kui nad on ustavalt järginud edasi, et tundma Issandat, saavad nad värske võidmise ülalt. Issanda Vaim valatakse neile uuesti, nagu "viimane vihm", et täiustada kristlike vooruste kasvu. Võib juhtuda, et idas taimestiku kasvades võib enne "viimast vihma" põud olla nii suur, et teravilja langeb alla ja võib-olla näib, nagu hakkaks see kuivama ja närbuma.

Nii tihti juhtub, et enne seda uut kogemust, millest ma räägin, tuuakse kristlane läbi suurte katsumuste, mis sageli ületavad oma jõu ja veenvuse võimuses need, mis eelnesid tema esimesele andeksandmise halastuse kogemusele. Aga kui valgus uuesti tema meelele paistab, viiakse ta välja "suurde kohta" ja näeb "Issanda ilu" ja tema armu hiilgust selgema nägemusega kui kunagi varem. Täieliku kindlustunde rikkus tungib hingesse, ja tema rahu voolab nagu jõgi, mis ei kuiva kunagi. Tal on uued ja selgemad avastused Jumala au ja selle jumaliku ja ütlemata hiilgava saladuse kohta: "Jumal ilmutatud lihas." Tema hing tõstetakse üles Jumala teedel, kuigi ta on ise sügavalt alandatud ja Jumala ees alandlik. Ta on vahetanud "orjuse vaimu" "lapsendamise vaimu" vastu. Tema meel on "täielikus rahus, toetudes Jumalale." Ja see "viimane vihm" toob tema viljad küpsusele. Tema armastus ja rõõm, samuti kõik tema jumalakartlikud tunded on puhtamad ja vaimsemad, vähem segatud inimlikust passioonist; tema usk on tugevam, selgem ja stabiilsem; tema kannatlikkus on tugevnenud; ta on rohkem kannatlik, rohkem leebe, rohkem alandlik, rohkem järjekindel oma temperamendis ja käitumises kõikidel aegadel. Ta sõna otseses mõttes ja tõeliselt "toob vilja kannatlikkusega"; ja tema vili jääb ja on nähtav, Jumala armu hiilguseks. Ja paljude puhul korratakse seda värskendamist sageli pika kristliku elu jooksul, põhjustades neil alati "vilja kandma oma hooajal."

On olemas midagi sarnast selle "viimase vihmaga" Piibli pühakute elus, nagu Ijobi katsumuses ja Taaveti ning Peetri kukkumiste järel. Samuti leiame me seda silmapaistvate kristlaste mälestustest, nagu Bunyan, proua Edwards (Jonathan Edwardsi naine), Edward Payson, James Brainerd, Taylor, Griffin ja paljud teised. Proua Edwards nautis pikka aega, nagu ta ütles, "rikkaid kindlustundeid". Ta tundis "katkematut ja täielikku alistumist Jumalale tervise või haiguse, kerguse või valu, elu või surma suhtes; ja täielikku alistumist oma lähimate maiste sõprade eludest." Ta tundis ka "magusat rahu ja hinge rõõmu, ilma pilveta, mis seda katkestaks; pidevat rõõmu kõigis looduse ja Providence'i töödes; imelist juurdepääsu Jumalale palve kaudu, tundes, et ta converseerib temaga, nagu oleks Jumal siin maa peal; sagedasi, selgeid, mõistetavaid ja koheseid vastuseid palvele; kõik pisarad pühiti ära; kõik endised eluraskused ja mured unustati, välja arvatud kurbus patu pärast; tehes kõike Jumala au jaoks, pideva ja katkestamatu rõõmuga, rahuga ja rõõmuga." Samal ajal tegeles ta tavaliste eluülesannetega suure hoolega, pidades neid Jumala teenimise osaks; ja kui ta neid motiive tegi, siis ütles ta, et need on sama meeldivad kui palve ise. Ta näitas ka "äärmist ärevust iga patu vältimiseks ja igale moraalsele kohustusele vastamiseks. Ta oli väga eeskujulik igas sotsiaalses ja suhtelises kohustuses; näitas suurt elukorraldust ja vestlust; suurt alandlikkust, heatahtlikkust ja vaimu õrnust; ja vältis märkimisväärse südametunnistusega kõiki asju, mida ta pidas oma iseloomu puudusteks."

Kuid kuidas need inimesed jõudsid sellisele kõrgusele kristlikus elus? Kuigi see oli vaba, suveräänse armu kaudu – ometi polnud see ime. Kui me kasutame samu vahendeid, võime saavutada sama eesmärgi; ja seda ilma mingi kahju tekitamata meie sõltuvusele Jumalast või tema suveräänsusele tema armu jagamisel; sest ta on määranud nii vahendid kui ka eesmärgi. Rääkides proua Edwards'i saavutustest, ütleb tema abikaasa: "Proua Edwards oli pikka aega ebatavaliselt kasvanud armus; ja tõusnud väga märgatavate astmetega kõrgemale armastusele Jumala vastu, maailmast võõrdumisele ja pattude ning kiusatuste üle võitmisele, läbi suurte katsumuste ja konfliktide, ning pikaajalise võitluse ja võitlemise pattudega, ning innuka ja pideva palve ja töö jumalakartlikkuses, ning meele pühendumise kõigi vahendite kasutamisele. See kasv oli seotud mitte ainult suure usuliste tunnete suurenemisega, vaid ka väga nähtava välise käitumise muutumisega; eriti maailmast kõrgemal elamises, ning suuremas püsivuses ja tugevuses kohustuste teel ja eneseületamisel; hoides kristlikku võitlust kiusatuste all, ja võites aeg-ajalt suurte katsumuste all; püsides liikumatus, puutumatus rahus ja puhkuses, ajaloo muutuste ja õnnetuste all, nagu äärmise valu hooajal, ja ilmselge kohese surma ohuga."

Me leiame sarnaseid katseid ja võitlusi teiste inimeste elus. See on see, mida me võime oodata. See vastab kristlikule elule, nagu on kirjeldatud Jumala sõnas. On "läbi suure rõhu, et me sisenevad taevariiki." See on tee, mida me peame käima, kui me tahame sinna siseneda. Me peame tegema vagaduse elu suurimaks asjaks, millele kõik muu peab andma teed. Me peame tegutsema selles töös kogu hingega, vaadates Kristusele jõu saamiseks meie vaimsete vaenlaste vastu; järgides Pauluse eeskuju, "unustades need asjad, mis on taga, ja ulatudes nende asjade poole, mis on ees; surudes märgi poole auhinna eest kõrge kutse Jumalast Kristuses Jeesuses;" ja siis me tuleme lõpuks võitjateks, "läbi tema, kes on meid armastanud ja ennast meie eest andnud."