Tütred, meeleheide, hirm ja päästmine

Tütred, meeleheide, hirm & pääste

Luukas 8:40-56

Dr. Jonathan Pennington

Meie Piibel tekst selle hommiku tuleb Luukasest 8:40-56. Kui te suudate, palun seiske Jumala sõna lugemiseks.

Kui Jeesus tagasi tuli, tervitas teda rahvahulk, sest nad kõik ootasid teda. Siis tuli Jaírus, sünagoogi juht, ja langes Jeesuse jalge ette, paludes teda tulla tema majja, sest tema ainus tütar, umbes kaheteistkümneaastane tüdruk, oli suremas.

Kui Jeesus oli teel, surus rahvahulk teda peaaegu kokku. Ja seal oli naine, kes oli kannatanud verejooksu all kaksteist aastat, kuid keegi ei suutnud teda ravida. Ta tuli tema taha ja puudutas tema kuue äärt, ja kohe peatati tema verejooks.

"Kes puudutas mind?" küsis Jeesus.

Kui nad kõik eitasid, ütles Peeter: "Isand, inimesed on kokku surumas ja vastu sind surumas."

Aga Jeesus ütles: "Keegi puudutas mind; ma tean, et võim on minust välja läinud."

Siis naine, nähes, et ta ei saa märkamata jääda, tuli värisedes ja langes tema jalge ette. Kõigi inimeste juuresolekul rääkis ta, miks ta teda puudutas ja kuidas ta oli kohe ravitud.

Siis ütles ta temale: "Tütar, su usk on sind ravinud. Mine rahus."

Kui Jeesus veel rääkis, tuli keegi Jaíruse majast, sünagoogi juht. "Sinu tütar on surnud," ütles ta. "Ära tüüta õpetajat enam."

Seda kuuldes ütles Jeesus Jaírusile: "Ära karda; usu ainult, ja ta saab terveks."

Kui ta jõudis Jaíruse majja, ei lasknud ta kedagi sisse minna, välja arvatud Peeter, Johannes, Jaakob ja lapse isa ja ema. Vahepeal nutsid kõik inimesed ja leinasid teda.

"Lõpetage nutmine," ütles Jeesus. "Ta ei ole surnud, vaid magab."

Nad naersid tema üle, teades, et ta oli surnud. Aga tema võttis ta käest ja ütles: „Minu laps, tõuse üles!” Tema vaim tuli tagasi ja kohe ta seisis üles. Siis ütles Jeesus neile, et nad annaksid talle süüa.

Tema vanemad olid hämmastunud, aga tema käskis neil mitte kellelegi rääkida, mis oli juhtunud.

See on Issanda sõna.

Nojah – hämmastav. See on võimas lugu. Tuntud lugu. Tegelikult on see kaks lugu, mis on kokku põimitud. Ja osaliselt sellepärast on see nii kuulus, et Matteus, Markus ja Luukas kõik kirjeldavad seda samamoodi: üks lugu algab, teine katkestab selle, ja siis esimene lõpeb. See on see, mida õpetlased nimetavad interkalatsiooniks, aga kuna see on kreeka keel, meeldib mulle seda nimetada gyroks – üks kiht, siis täidis, siis lõplik kiht.

Ja Luukas asetab selle „gyro loo” terve jada stseenide lõppu, mis näitavad Jeesuse võimu head teha. Tagasi 7. peatükis ta tervendab sajasaja mehe orja kaugelt. Ta tõstab lesknaise poja üles. Ta annab andeks patud. Ta rahustab tormi. Just enne seda näitab ta võimu vaimse valdkonna üle, välja ajades leegioni deemoneid. Ja nüüd, selle seeria portreede lõpetamiseks Jeesuse võimust, saame selle topeltloo.

Aga siin toimub rohkem kui lihtsalt kaks lugu kokku pandud. Need lood peegeldavad üksteist tahtlikult. Võiks nimetada seda kahe tüdruku jutuks. Jairuse tütar esimeses loos, ja siis see naine – keda Jeesus kutsub „Tütar” kõige otsustavamal hetkel.

Mõlemad tütred on ka juudi seaduse järgi rituaalselt ebapuhtad – üks kroonilise verejooksu tõttu, teine surma tõttu. Me tuleme selle juurde tagasi.

Ja siis on seal kaheteistkümne märkimisväärne seos. Kaheteistkümneaastane tüdruk. Naine, kes kannatab kaheteistkümme aastat. Aasta, mil see tüdruk sündis, oli aasta, mil selle naise kannatused algasid. Nähtamatud niidid seovad nende elusid kokku, ja nüüd - kuigi nad tõenäoliselt kunagi ei teadnud üksteisest - nad lõikuvad sel päeval, selles hetkes, kui mõlemad kohtuvad Jeesusega ja muutuvad täielikult.

Traditsiooniliselt saab tüdrukust naine kaheteistkümneaastaselt. Siin on meil kaks tütart, kaks naist, kelle lood on seotud. Ja neid koos vaadates arvan, et Jumal tahab meile midagi sügavat öelda.

Nende lood on samas järjekorras: meeleheide, hirm ja vabanemine. See on liikumine, mida me järgime.

Nii et kui teil on Piibel - või saate selle üles tõmmata - keerake Luke 8, alates 40. versest. Ma tahan aeglustada, tähelepanu pöörata ja läbi kõndida, mis juhtub, et me saaksime kuulda, mida Jumal meile ütleb.

Esimene etapp on meeleheide.

Jeesus on tagasi tulnud sellest kummalisest väljasõidust oma jüngritega, kus ta kohtus ja tervendas deemonlikku meest. Nüüd on ta asustatud piirkonnas tagasi, ja kõik otsivad teda. Nad on kuulnud tema õpetust. Nad on näinud teda tervendamas. Nad teavad, et Jumala kohalolek on temas. Niisiis tungib rahvas peale.

Kuid selle tungiva rahvahulga keskel avaneb tee. VIP saabub: Jairus, sünagoogi juht. Auväärne, väärikas mees. Ja kuidas ta Jeesuse juurde läheneb?

Ta langeb Jeesuse jalge ette ja anub teda.

Lukas kasutab seda pilti taas ja taas - Jeesuse jalge ette kukkumist - kehalise meeleheite väljenduseks. See on tahtmatu. See juhtub, kui põhja kukub välja.

Ma ei olnud seda kunagi ise kogenud, kuni paar hetke viimase kümnendi jooksul - üks kord sügava ärevuse ja ebaõigluse perioodil, kui ma sõna otseses mõttes kokku kukkusin. Ja siis, möödunud aastal, pärast mu naise aju kasvaja operatsiooni, umbes kaheksateist tundi hiljem, kui ta oli piinavas valus ja me arvasime, et lõpp on käes - ma ei saanud mitte maha kukkuda tema voodi kõrvale. Mõned teist on seal olnud. Mõned teist pole. Aga see on universaalne inimlik meeleheite väljendus.

Ja miks on Jairus meeleheitel? Sest tema ainus tütar - tema kallis kaheteistkümneaastane - on suremas. Mitte ainult haige. Mitte ainult muretsedes oma vanemaid nii, nagu lapsed sageli teevad. Ta on suremas.

Ja nii on ta hävitatud.

Ja kui te vaadata neid esimesi paari salmi - salmid 41 ja 42 - nii palju ahastust, nii palju valu, nii palju hirmu on neisse pakitud, et on kerge lugeda otse mööda sellest mehelt, keda ta kogeb. Jeesus, keda me pidevalt näeme ülevoolamas kaastundest, ütleb jah. Ta läheb Jairusega. Ja salmi 42 lõpp meenutab meile taas, et rahvahulk on teda rõhumas. Kõik tahavad olla tema lähedal.

Siis salm 43 tutvustab katkestust:

Seal oli naine, kes oli kannatanud verejooksu all kaksteist aastat, kuid keegi ei saanud teda tervendada.

Mark lisab, et ta oli kulutanud kõik, mis tal oli, arstidele, ja selle asemel, et paremaks saada, läks ta ainult hullemaks.

Niisiis, Jairusega näeme ägedat meeleheidet - äkilist kriisi. Selle naisega näeme kroonilist meeleheidet - kaksteist pikka aastat kannatusi. Ja vastavalt Leviticuse 15, mis iganes tema meditsiiniline seisund oli, pani ta ta rituaalselt ebapuhtaks. Mitte patune. Mitte süüdi. Aga eraldatud. Lõigatud ära.

Ja kuna tema seisund ei lõppenud kunagi, ei lõppenud eraldatus kunagi. Kõik, mida ta puudutas, võis muutuda ebapuhtaks. Kõik, kellega ta kokku puutus. Ta ei saanud templis kummardada. Ta tõenäoliselt ei saanud isegi Jeruusalemma siseneda. Ta oli isoleeritud. Üksi. Vaene. Väljaheidetu.

Proovige seda ette kujutada: kaksteist aastat ilma puudutuseta. Kaksteist aastat ilma kellegi koju oodatud olemata. Kaksteist aastat ilma kogukonnata.

Ja nüüd — siin — ta näeb oma võimalust. Rahvas on tohutu. Kõik on tõukumas. Keegi ei näe midagi selgelt. Õpilased üritavad kaost hallata. Ja ta mõtleb: Kui ma saan lihtsalt piisavalt lähedale… keegi ei märka mind. Keegi ei tunne mind ära. Kui ma saan lihtsalt puudutada tema kuue äärt… ma usun, et ma olen terve.

Nii ta libiseb läbi rahva, tõenäoliselt oma salli alla tõmmatud, ja ulatab käe. Ta puudutab tema rõivaäärt.

Ja kohe — ta teab. Tema keha ütleb talle. Nagu liiges, mis hüppab tagasi oma kohale. Või nagu see hetk, kui psühholoogiline koormus, mida te isegi täielikult ei mõistnud, äkki kaob ja te mõistate, kui raske see oli. Ta teab, et ta on terve.

Ma kujutan ette, et ta vaevalt võis seda uskuda — rõõm segatud kahtlusega, segatud hirmuga loota uuesti.

Lugu oleks võinud lõppeda seal. Paljud lood lõpevad nii. Inimesed kohtuvad Jeesusega, saavad tervenduse ja lähevad oma teed. Ja Jairuse puhul oleks Jeesus võinud lihtsalt tema tütart kaugelt tervendada, nagu ta tegi 7. peatükis.

Kuid midagi ootamatut juhtub. On veel üks samm. Mitte ainult meeleheide ja päästmine — vaid hirm.

Vaadake 45. salmi:

"Kes puudutas mind?" küsis Jeesus.

Kõik eitavad seda. Peeter ütleb, mida ükski meie ütleks: Isand, kõik puudutavad sind. Aga Jeesus teab midagi muud on juhtunud. Ta teab, et temast on läinud välja võim.

Ja see on kummaline. See on ainus ime selline — keegi puudutab Jeesuse rõivaid ja saab tervenduse. See tundub peaaegu maagiliselt, nagu tervenduse võlukepp või kristall fantastilises loos. Aga see pole see, mis juhtub. See on isiklik. See on usk. Sellepärast Jeesus teab.

Lõppude lõpuks puudutas teda palju inimesi. Ainult üks sai tervenduse.

Nüüd pöördub naise meeleheide hirmuks. Ta oli lootnud jääda anonüümseks. See oli tal õnnestunud. Ta oli saanud terveks. Ta oleks võinud ära libiseda. Aga Jeesus peatab kogu rahvahulga ja küsib: Kes puudutas mind?

Tema hetkeline rõõm variseb kokku hirmuks. Kaheteist aastat häbi, väljapoolitus, üksindus — nüüd on see paljastatud. Ta on puudutanud Jeesust, tehes teda potentsiaalselt rüvedaks. Ta on seda teinud salaja. Ja nüüd seisab ta Jumala mehe ees, kellel on mõeldamatu võim.

47. salm:

Siis naine, nähes, et ta ei saa märkamata jääda, tuli värisedes ja langes tema jalge ette. Kõigi inimeste nähes rääkis ta, miks ta oli teda puudutanud ja kuidas ta oli kohe tervenenud.

Nagu Jairus, langeb ka tema Jeesuse jalge ette. Aga mitte ainult meeleheites — ka hirmus. Ta ei tea, mis juhtub järgmiseks. Kõik, mida ta saab teha, on olla aus ja heita end tema ette.

Enne kui me kuuleme Jeesuse vastust, vaadakem 49. salmile:

Kui Jeesus veel rääkis, tuli keegi Jairuse majast. „Teie tütar on surnud,” ütles ta. „Ärge enam vaevake õpetajat.”

Nii nagu naise lugu liigub meeleheitest rõõmu ja siis hirmu, liigub ka Jairuse lugu meeleheitest hirmu. Ta näeb saadikut. Ta kuuleb külmi sõnu.

Ja kui te üritate kujutada Jairuse olukorda siin — tõeliselt kujutada — võite tunda pinget. Ta on meeleheitel. Ta on palunud Jeesust tulla. Jeesus on nõustunud. Aga rahvahulk aeglustab kõike. Inimesed suruvad igast küljest. Ja Jairus peab mõtlema: Issand, palun — mu tütar sureb. Meil ei ole aega selleks.

Ja siis Jeesus peatub.

Ja see naine — väljaheidetu — tuleb edasi ja langeb tema põlvede ette. Ja kõik, mida Jairus saab mõelda, on: Meil ei ole aega selleks. Mu tütar sureb. Palun, Issand, me peame minema.

Ja siis, selle piinava viivituse keskel, kuuleb ta külmi sõnu:

„Teie tütar on surnud.

Ärge enam vaevake õpetajat.”

See kajastab Maarja ja Marta leina Johannese 11. peatükis, kui nende vend suri ja Jeesus polnud õigel ajal kohale jõudnud.

Mõlemad lood võtavad ootamatu pöörde. Nad liiguvad kohutavast veel hullemaks. Meeleheitest hirmu.

Kuid need kaks tütart on peagi kogenud midagi muud. Ja siin on see koht, kus kolmas liikumine – päästmine – sisse murrab.

Naerame tagasi verejooksu naise juurde. Ta väriseb Jeesuse jalge ees, tõenäoliselt kartes, et ta võib tervenemise tagasi võtta või teda avalikult häbistada või parimal juhul öelda: „Hästi, sa võid selle alles jätta, kuid see, mida sa tegid, oli vale.”

Mida ta ütleb?

48. verse:

„Tütar, su usk on sind tervendanud.

Mine rahus.”

Rohkem kui noomida teda, rohkem kui võtta tagasi oma võim, ta õnnistab teda. Ta kutsub teda Tütar – sõna, mida Jeesus ei kasuta kunagi kellegi teise kohta evangeeliumites. Ja ta saadab ta rahus minema.

Ja see näitab meile taas: see ei olnud maagia. See ei olnud tervendava amuleti hetk. Jeesus rõhutab tema usku. Ta tahab, et tema – ja kõik teised – mõistaksid, mis tegelikult juhtus.

Pange tähele paralleeli Jairusega. Kohe 50. verses, kui uudis tema tütre surmast saabub, pöördub Jeesus tema poole ja ütleb:

„Ära karda.

Usu, ja ta saab terveks.”

Usk taas.

Ja see on täpselt see, mis juhtub. Kui te vaadata järgmisi värsse, läheb Jeesus Jairuse majja. Tüdruk on surnud. Kõik teavad seda. Ta ei lase rahval järgneda – ainult Peeter, Jaakob, Johannes ja vanemad. Nad sisenevad ruumi, kus noor tüdruk lebab.

Teel ütleb Jeesus: „Miks te nutate? Ta ei ole surnud, vaid magab.” Nad naeravad tema üle. Nad teavad surma, kui nad seda näevad. Kuid Jeesus mõtleb sageli rohkem, kui tema sõnad esialgu viitavad.

Ja miks ta seda ütleb? Vaadake 56. salmile. Pärast tema ülesägitamist käsib ta neil mitte kellelegi rääkida, mis juhtus. Jeesus ei ürita rahvast üles kihutada. Ta ei ürita populaarsust saavutada ega liikumist alustada. Kui ta oleks tahtnud kuulsust, oleks ta selle imetego teinud tänaval.

Ta tegutseb kaastundest – puhtast, siirast kaastundest. Ta taastab elu sellele perekonnale, kuid ta ei ole huvitatud spektaklist. Ta on tulnud tervendama, jah – aga ka õpetama, kuulutama kuningriiki ja lõpuks surema ja üles tõusma, algatades uue suhte Jumala ja inimkonna vahel.

Nii et meeleheide, mis muutus hirmuks, muutub nüüd päästeks – mõlemale tütrele.

Ja mida see meie jaoks tähendab?

Kui ma selle nädala jooksul selle loo üle mõtisklesin, mõtlesin: ühes mõttes oleks piisav lihtsalt imetluses seista. Näha Jeesuse võimu. Meeles pidada, et sama Jeesus, kes tegi neid asju, on täna elus, kohal meiega, võimas ja kaastundlik ning sihikindel.

Kuid ma tahan välja tuua kaks lauset – kaks tõde –, mis ma arvan, et Jumal kutsub meid nägema.

Esiteks:

Jumal tahab, et me saaksime täielikuma pildi sellest, kes Jeesus on ja mida ta inimeste jaoks teeb – meie jaoks.

Me räägime õigesti Jeesuse surmast ja ülestõusmisest pattude andeksandmise jaoks. See on hädavajalik. Läbirääkimata. Aga see pole kogu lugu.

Lood nagu see näitavad meile, et Jeesuse töö hõlmab ka: * puhastab seda, mis on rüve * eemaldab häbi * vallutab surma * vabastab inimesi meeleheitlikest olukordadest * taastab inimesed kogukonda

Mõlemad tütred on taastatud oma kogukondadesse. Nagu deemonlik mees eelmises loos. Tom Wright ütleb selle ilusasti: Jeesus määrib oma käed maailma probleemidega. Ta tervitab meie värisevat puudutust. Ja ta vastab keskse piibli käsuga: Ärge kartke.

Jeesus ei andesta mitte ainult patte – ta eemaldab häbi. Ta ei tõstata mitte ainult igavest elu – ta vallutab surma. Ta ei lepitata meid mitte ainult Jumalaga – ta taastab meid üksteisele.

Ja see on ikka veel tõsi täna. Mõned teist siin – või vaadates veebis – tunnevad end isoleerituna. Häbi. Kahetsus. Piinlikkus. Väljaspool näite välja, nagu oleks kõik korras. Seesmiselt tunnete end üksikuna.

Jeesus tuli mitte ainult andestama teile, vaid taastama teid – iseendale ja teistele. Olgu teie vead avalikud või privaatsed, suhtelised või rahalised, teie häbi saab eemaldatud. Te võite olla taastatud kogukonnale, mida te igatsete.

Üks kommentaator ütles selle hästi:

„Ärge enam häirige õpetajat“ ei ole kunagi õige vastus meie hädadele.

Võib-olla tunnete täna end lootusetuna. Liiga häbistatuna. Liiga murtuna. Liiga kaugel.

Kuid „ärge enam häirige õpetajat“ ei ole kunagi õige vastus.

Sama Jeesus, kes puudutas nende elu, puudutab ka meie oma. Ja me tahame olla kirik, kus see taastamine on teretulnud. Te ei pea kõigepealt oma elu korda tegema. Te olete teretulnud olema taastatud.

Ja kõik see on kättesaadav mitte toimimise kaudu, vaid usu kaudu – kukkudes Jeesuse jalge ette, oma südames või oma kehaga, ja tunnistades oma vajadust.

Mis viib teise tõeni:

Jumal kasutab meid ümberkujundamiseks meeleheitlikkust ja hirmu – olenemata sellest, kas vabanemine tuleb või mitte.

Nendes lugudes vabanemine toimub. Kuid mõnikord ei toimu. Ja ometi kasutab Jumal meeleheitlikkust ja hirmu meid ümberkujundamiseks – olenemata sellest, kas vabanemine tuleb või mitte.

Selle nädala jooksul mul on olnud võimalus – mõned neist plaanitud, paljud neist planeerimata – veeta palju aega paljude teiega. Aega inimestega siin, inimestega kaugel. Aega pastoreerimiseks, kuulamiseks, ruumi hoidmiseks, nõustamiseks, palvetamiseks. See on olnud eriti raske nädal – täis meeleheitlikke olukordi ja meeleheitega olukordi.

Ma olen olnud koos vanemate pühakutega, kes hoolitsevad dementsusega abikaasade eest, seistes silmitsi ka ise vähiga.

Olen olnud koos inimestega, kelle elu näeb väljastpoolt läikivana, kuid on täis süü, ärevust ja kahetsust.

Olen istunud koos inimestega töö kaotuse, purunenud abielude ja konfliktide rusudes täiskasvanud lastega, keda nad ei oska navigeerida.

Ma isegi rääkisin üliõpilase ja sõbraga, kes töötab Kristuse Liidu Kirikus Nashville'is, kus kuu aega tagasi toimus traagiline sündmus. Ta oli oma kontoris, kui see juhtus - pääses napilt -, ja siis seisis parklas, nähes kohutavat tagajärge. Meeleheide.

On üks vestlus, mida ma tahan teiega jagada, sest see inimene palus mul seda teha. Chris andis mulle loa seda jagada. Muidu ma ei teeks seda.

See räägib meie vennast Andrew Toy'st. Paljud teist teavad Andrew't ja Sarah Beth'i. Nad on Sojourn'i liikmed. Andrew on pikka aega terviseprobleemidega võidelnud, kuid viimastel nädalatel on asjad võtnud eriti keerulise pöörde. Ta on praegu haiglavoodis - võib-olla vaataja just nüüd - Cincinnati'st, silmitsi suure operatsiooniga, millega kaasnevad märkimisväärsed tüsistused. Mõni päev tagasi küsis ta oma arstidelt väga otse: "Mis on minu võimalused surma suhtes?" Ja vastus polnud madal.

Nii meil oli pikk telefonivestlus. Surm on tema jaoks praegu väga reaalne, sellisel viisil, mida enamik meist elab eitades. Me rääkisime Luukas 18 - üks minu lemmik lõike - kus Jeesus räägib kahe mehe palvest: üks enesekindel oma õiguses, teine valusalt teadlik oma patust ja murtusest. Üks ütleb: "Aitäh, et ma ei ole nagu see mees." Teine võib öelda ainult: "Jumal, halasta minu peale, patusele." Ja Jeesus küsib: Kumba üks läks koju õigeks tunnistatud?

Me rääkisime sellest. Me rääkisime Luukasest 8. Me rääkisime sellest loo täna. Ja kiitagem Jumalat armu pärast Andrewi hääles - lihtsuse pärast usaldada Jeesust hirmu ees, selguse pärast, mis tuleb, kui surm pole enam teoreetiline, vaid võimalik. See on meeleheite kummaline kingitus. Hirmu kummaline kingitus. See selgitab, mis on tähtis. See selgitab, milleks elu on.

Ja sa võid liituda minuga palves, et Jumal tooks talle täieliku vabanemise - et Jumal säästaks teda ja tema perekonda sellest valust. Jumal saab seda teha. Aga Andrewi enda tunnistus - see, mida ta tahtis, et ma sulle ütleksin - on see:

Jumal on temaga koos selles hirmuäratavas olukorras, olenemata sellest, kas vabanemine tuleb või mitte.

See on ilus. Sest Jumalaga on asjad erinevad. Teades, kes Jumal on kui Vabastaja - isegi kui vabanemine viibib või ei tule - muudab kõik.

Mulle meeldib see tekst Deuterooniumist. Iisrael on olnud 40 aastat kõrbes - 40 aastat meeleheitlust, hirmu, kaotust ja valu. Ja Mooses ütleb Deuterooniumis 8:

Sa pead meeles pidama kogu teed, mida su Jumal on sind viinud need 40 aastat kõrbes, et ta võiks sind alandada, sind proovida, et teada saada, mis on su südames... Ja ta alandas sind ja laskis sul nälgida ning toitis sind mannaga... et ta võiks sulle teada anda, et inimene ei ela ainult leivast, vaid igast sõnast, mis tuleb Jumala suust... et ta võiks sind alandada ja proovida, et teha sulle lõpuks head.

See on selgus, mis tuleb kõrbes.

See on selgus, mis tuleb meeleheites.

See on selgus, mis tuleb hirmus.

Henry David Thoreau ütles kuulsalt: "Enamik mehi elab vaikse meeleheite elu." Ta jätkab: mida me nimetame leppimiseks, on tegelikult kinnitatud meeleheide. Ja teadvustamata meeleheide peidab end elu lõbustuste all.

Ma ei tea, kus sa oled täna. Ma tean, et paljud teist on meeleheites. Mõned teist on hirmunud. Mõned teist tunnevad end hästi — ja see on hea. On olemas puhkuse hooaegu. Kuid varem või hiljem peab igaüks meist silmitsi oma piiridega — oma surelikkusega, oma kontrolli puudumisega.

Ja Jumala sõnum siin on see, et sama Jumal, kes oli kohal Jairuse ja tema tütre ning selle verejooksu naise juures, on sama Jumal, kes pole muutunud. Ta on praegu kohal meie jaoks Jeesuses. See on tõesti hea uudis.

Kus iganes sa end täna leiad — või kui mitte täna, siis kunagi peagi — kui sa silmitsi oled meeleheite ja hirmuga, on olemas lootus.

On olemas lootus, sest Jumal on sinuga koos.

On olemas lootus, sest Jeesus tervitab värisevaid.

On olemas lootus, sest usk — lihtne, meeleheitlik usk — avab ukse tema kohalolekusse.

Dr. Jonathan T. Pennington on praegu Uue Testamendi tõlgendamise professor Southern Seminarys Louisville'is, Kentucky. Ta on ka regulaarselt teeninud külalisprofessorina Reformed Theological Seminarys (Orlando), Southeastern Seminarys, The Village Church Institute'is (Dallas) ja The Institute of Biblical Studiesis Orlandos, FL, samuti Morling College'is (Melbourne, Austraalia).

See artikkel põhineb dr. Pennington'i jutluse sõnasõnalisel tekstil. See on kergekäeliselt redigeeritud Copilotis, samuti Third Millennium Ministries teoloogilise personali poolt.