Tahe orjus

The Bondage of the Will

2. osa: Erasmus paljastatakse skeptikuna

Martin Luther

See artikkel põhineb 1823. aastal Edward Thomas Vaughani tõlkel. Keele on moderniseerinud CoPilot AI abiga, edasiste muudatuste ja lõpliku heakskiidu on andnud Thirdmill toimetus.

Räägime teie avaldusest – mitte ainult vabast tahtest, vaid kogu religioossest õpetusest –, kus te ütlete, et kui Pühakirja ja Kiriku määruste absoluutne autoriteet ei oleks takistuseks, liituksite meelsasti skeptikutega, sest olete nii pettunud väidetes.

See fraas – „absoluutne autoriteet ja Kiriku määrused“ – on libe. Te kõlate Pühakirja ja Kiriku suhtes aupaklikult, kuid viitate, et eelistaksite olla vaba skeptitsismi omaksvõtmiseks. Mis kristlane räägib nii? Kui te räägite triviaalsetest õpetustest, siis kindlasti, paljud inimesed sooviksid, et neil oleks vabadus neid kahtluse alla võtta. See pole midagi uut.

Tegelikult kasutavad enamik kristlasi seda vabadust juba praegu, kui nad lükkavad tagasi jäiga dogmatismi. Kui teie sõnad viitavad sellele, et kristlased üldiselt klammerduvad väärtusetute õpetuste külge ja vaieldavad rumalalt nende üle. Aga kui te räägite olulistest uskumustest, siis öelda, et soovite, et te ei peaks midagi väitma, on sügavalt häiriv. Tõeline kristlane ütleks: „Kaugel sellest, et ma pooldaksin skeptikuid, püüan ma seista kindlalt Jumala sõnas, väites, mida see õpetab – ja isegi mitteolulistes küsimustes püüan ma olla enesekindel. Mis on kurvem kui ebakindlus?“

Seejärel lisate: „Ma olen valmis alluma oma otsust kõigile neile, olenemata sellest, kas ma sellest aru saan või mitte.“ Tõesti, Erasmus? Kas pole piisav alluda Pühakirjale? Kas te peate alistuma ka Kiriku määrustele? Kas te ütlete, et Kirik saab käsutada, mida Pühakiri ei käsuta? Kui jah, siis kus on vabadus hinnata õpetust, nagu Paulus juhendab 1 Corinthians 14:29? Te näite vastanduvat Kiriku määruste hindamise ideele, kuid Paulus nõuab seda.

See uus teie alandlikkus — pimesi alludes inimliku autoriteedi järgi — võtab meilt õiguse õpetust hinnata. Kus nõuab Piibel seda? Ja milline kristlane ütleks: „Ma allun, isegi kui ma ei mõista”? Te avaldate uskumusi, ilma neid mõistmata. Kuid Piibel needab neid, kes ei mõista, mida nad väidavad uskuda. Kuidas saab keegi tõeliselt uskuda, ilma mõistmata?

Näib, et te soovitate, et usk ei nõua kindlust. Kuid kui „mõistmine” tähendab midagi täielikult haarata, siis osaline mõistmine ei piisa. Te ei saa väita, et mõistate üht osa Jumalast, ilma et mõistaksite kogu Teda. Me peame kõigepealt Jumala haarama, enne kui saame aru midagi muud loomises.

Lõppkokkuvõttes viitavad teie sõnad sellele, et usk pole oluline — kui ainult rahu säilib. Kui reputatsioon, turvalisus või rikkus on ohus, näib, et te toetate mõtet kordata seda, mida teised ütlevad: „Nad kinnitavad, ma kinnitan; nad eitavad, ma eitan.” Te vähendate kristlikku õpetust pelgaks filosoofilise arvamusena, mis pole väärt kaitsta, sest see põhjustab ainult konflikti. Te esitate end rahuvalvajana, kes soovib vaikida mõlemad pooled, soovitades, et me võitleme mõttetuse üle. See on teie sõnade tegelik sõnum, Erasmus — ja ma kahtlustan, et te teate, mida ma ütlemata jätan.

Ometi lasen ma need sõnad praegu libisema, tingimusel, et te neid ei korrata. Kuid hoiduge Jumala Vaimust, kes näeb läbi poleeritud keele ja uurib südant. Ma olen seda öelnud, et takistada teid süüdistamast meid kangekaelseteks või liigselt rõhutatuteks. Teie lähenemine viitab sellele, et te majutate Luciani või mõne epikuurlase vaimu, kes ei usu Jumalasse ja pilkab neid, kes usuvad. Olgu meie rõhutatavad, tõe suhtes kirglikud ja selle eest häbenemata. Te võite eelistada skeptikuid ja akadeemikuid — kuni Kristus kutsub teid millekski suuremaks.

Püha Vaim ei ole skeptik. Ta ei ole kirjutanud meie südamesse ebakindlaid arvamusi, vaid kindlaid, elusse juurdunud tõdesid — tõdesid, mis on kindlamad kui midagi, mida me oleme kogenud.

Nüüd teisele punktile. Te väidate, et mõned kristlikud õpetused on olulised ja teised mitte; mõned on peidetud, teised ilmutatud. Kas te ainult kordate teiste sõnu või üritate retoorilist sära? Te tsiteerite Pauluse sõnu —Romans 11:33) — ja Jesaja omi —Isaiah 40:13).

On lihtne öelda neid asju, kui kirjutate üldisele avalikkusele, mitte otse Lutherile. Aga ma loodan, et te ikka tunnustate Lutherit mõningase Pühakirja mõistmisega. Kui ei, siis ma tagan, et te seda teete.

Lubage mul teha eristus: Jumal ja Jumala kirjutatud sõna ei ole üks ja sama — nii nagu Looja ja Tema looming on erinevad. Muidugi, paljud asjad on Jumalas peidetud. Ta ütleb seda ise: Matthew 24:36), Acts 1:7), John 13:18), ja 2 Timothy 2:19).

Aga mõned filosoofid — ja te kordate neid siin — väidavad, et Pühakiri ise sisaldab peidetud õpetusi. Nad pole seda kunagi tõestanud. Ükski kord nad pole näidanud ühtegi näidet oma väite toetamiseks. Ometi on need ideed heidutanud inimesi Pühakirja lugemast ja teinud selle ebaoluliseks — nii et Saatan võiks oma filosoofilised ketserlused juurutada Kirikus.