Ilmutuse Roll ja Tulemus

Dr. Neil Neilson

Oma peaaegu 34-aastase abielu jooksul – ja isegi paar aastat enne seda – olen ma kirjutanud oma naisele iga aasta Üksteistkümnenda veebruari luuletuse.

Ärge liiga erutage.

Igaüks neist on olnud seotud minu armastusega tema vastu, märgistades meie abielu aastaid erinevate teemade, vormide ja meeleoludega. Mõned on olnud tõsised, mõned naljakad. Kuid üks asi on olnud neile kõigile ühine: see on tõesti vilets luule.

Ja siin on selle aasta versioon, mida ta näeb esimest korda teisipäeval õhtul. Te ei näe seda. Ja kui ta seda näeb, siis ta halastavalt varjab oma tõelist luulesoolust. Ta on suurepärane luuletaja – tegelik luuletaja – ja ta naudib seda ja hindab seda. Ja veidi iroonilise tooniga oma hääles analüüsib ta seda, nagu oleks see, mida ma olen kirjutanud, väärt teatud Shakespeare'i tähelepanu.

Ja see viib meid Psalm 19 juurde, mille kohta C. S. Lewis kirjutas,

“Ma arvan, et see on suurim luuletus Psalteris ja üks suurimaid lüürikasid maailmas.”

Teisisõnu, see on parem kui minu oma.

Siin on nii palju tõelist kirjanduslikku kvaliteeti, eriti heebrea luule eripärad: rütm, paralleelsed tähenduse struktuurid ning provokatiivsed metafoorid ja võrdlused. Nagu Lewis märgib, on need eripärad Jumala ettenägelikkuses võimelised ellu jääma tõlkimisel teistesse keeltesse – erinevalt riimist, mida on peaaegu võimatu tõlkida. Ja nii saame inglise keelesgi hinnata selle luuletuse suurust ja ilu.

Kui olete huvitatud Psalmide kirjanduslike ja luuleliste omaduste uurimisest edasi, siis ma soovitan kindlasti C. S. Lewise Reflections on the Psalms ja ka Leland Rykeni Words of Delight: A Literary Introduction to the Bible. Ma peaksin lisama, et dr Ryken oli kirjanduslik konsultant kogu English Standard Version tõlkimise protsessis Piiblist, mis ma usun, et teil on käes hommikul.

Kuid Psalm 19 ei ole ainult üks suurepärane luuleteos. See on ka psalm, mis esitab Jumala rahvale viisi, kuidas haarata tema enda ilmutuse suurust ja ilu - nii looduses kui ka Pühakirjas - ja seejärel näitab meile, milline peaks olema meie õige vastus sellisele suurele tõele.

See aare, nagu te näete, on kaunilt välja pandud - ja ma olen tänulik selle eest, kuidas see on meie hommikuses bülletäänis korraldatud - tuleb jaotistes.

1-6. salmid esitavad seda, mida tavaliselt nimetatakse Jumala üldiseks ilmutuseks.

7-11. salmid esitavad seda, mida tavaliselt nimetatakse Jumala erilisteks ilmutuseks.

12-14. salmid esitavad võimsa, päästva, pühitseva mõju, mida Jumal meile selle ilmutuse tulemusel kavatses.

Siin on psalmi meloodia algne avaldus, et kui te kuulate, saate seda jälgida:

Jumala üldise ilmutuse uurimine ja rõõm selles õigesti motiveerib uurima ja rõõmu tundma Jumala erilises ilmutuses - ja mõlemad motiveerivad meid lõpuks rõõmu tundma evangeeliumist ja evangeeliumi viljast meie elus.

Siin õpime, kuidas Jumal kavatses, et tema maailm ja tema Sõna viiksid meid lõpuks lunastusele.

Esiteks, siis, 1-6. salmides, räägib psalmist Jumala sõnatu tunnistuse kohta tema loomingu kaudu. Seda nimetatakse tavaliselt üldiseks ilmutuseks - mõnikord viidatakse sellele kui "maailma raamatule". Ja psalmisti peamine punkt on see, et taevas ja kõigi loodud asjade kaudu tunnistavad nad oma Loojat.

Nagu James Boice, pikaaegne pastor Philadelphia Kümnenda Presbüteriaalses kirikus, ütles: maailma raamat pakub Jumala olemasolu ja võimu ilmutust nii suureks, et see peaks viima iga inimese maa peal otsima Jumalat, tänama teda enda olemasolusse toomise eest ja teda austama.

See Jumala hiilgus ei ole see, mida me võiksime nimetada moraalseks hiilguseks. Te märkate, et Jumala nimi siin heebrea keeles on El, väga üldine nimi, mis tähendab Jumalat, Looja. Ja hiilgus siin ei ole moraalne hiilgus - Tema omadused nagu õiglus, halastus, armastus, headus, armu. See viitab pigem Tema olemasolule, suurusele ja võimule kõike luua, mis on. Me oleme seda hommikul imeliselt laulnud.

Romalaste 1-s ütleb Paulus, et Jumala loomingu hiilgus mitte ainult ei inspireeri Tema suurepärast suurust austama, vaid on kättesaadav igale inimesele maa peal. Tema igavene võim ja jumalik olemus on selgelt nähtavad, olles mõistetavad sellest, mis on loodud, nii et inimesed on ilma ettekäändeta. See suurepärane Jumala hiilguse panoraam loomises inspireerib õigesti austama ja imetlema - ning toob õigesti hukkamõistu neile, kes keelduvad Looja tunnustamast.

Huvitavalt, meie jaoks, kes oleme seotud haridusega - eriti kristliku haridusega - on 1-6 salmidel imelised tagajärjed sellele, mida me teeme klassiruumis erinevates ainetes. Me õpime siin, et loodus on väärt uurimist; et see on ilus, jälgitav, mõistetav. Me ei ole lõksus omaenda mõtlemise subjektiivsuses. Me saame jälgida mustreid, regulaarsust, korra. Me saame neid mõõta. Me saame tuvastada põhjuslikke seoseid. Me saame teha järeldusi selle kohta, kuidas meie jõupingutused võiksid mõjutada seda, mis eksisteerib, kas hea või halb.

Loodus räägib pidevalt - päev ja öö. See räägib universaalselt - see läheb maakera äärde. Pole ühtegi inimest, kellel poleks seda sõnatut tunnistust Jumalast otse oma silme ees.

Lõpuks julgustab see psalm mitte ainult astronoomia uurimist, mis näib olevat siin konkreetne viide, vaid kogu „maailma raamatu“ peatükke. Me näeme matemaatikat ja füüsikat – mõõtmist, arvutamist, mustreid, korra. Ja me oleme juba märkinud selle psalmi vormi: see on luule, suurepärane kõrge kirjandusliku kunsti vorm, millel on metafoor, võrdlus, lüüriline kuju ja rütm.

Loodus räägib. Mulle meeldib see rida: päike on nagu peigmees, kes väljub oma kambreist.

Ja kui te märkate oma Piiblis, ütleb sissejuhatus: „Koormeistrile” – see on mõeldud laulmiseks psalmina.

Siin on ka muusikaliste kunstide kinnitus. Teisisõnu, kõige laiemas mõttes on see, mis meil on esimeses kuues salmis, mitte ainult üleskutse kummardada universumi suurt Looja, vaid ka kinnitus – glorious kinnitus, ma usun – kõigi meie kutsete, kõigi meie kutsumuste kohta, mis on toorainena Jumala loodud maailma asi. Ja sellise kingituse, sellise loomingu realiseerumine kogu oma korras, kasulikkuses ja mitmekesisuses peaks igaüht inspireerima kiitma Looja.

Nii et kui te homme hommikul tööle lähete – või isegi kui te siin hommikul istute – vaadake ümber. Kõik, mida te näete, karjub Jumala au. Olgu te äris või meditsiinis või õiguses või tootmises või isegi teenistuses, ükskõik millised on teie ameti materjalid ja instrumendid, ükskõik millised on põhimõtted, mis valitsevad nende õiget kasutamist, ükskõik millised on teie kutse eelised ja viljad – kõik see kuulutab Jumala au. Ja nagu ütleb taas Roomlastele 1, me ignoreerime seda au meie ohu tõttu. Mis tähistamine see on maailma suuruse ja ilu ja kõik, mis selles on.

Kuid psalmija ei peatu seal, sest see Jumala ilmutuse pilt pole veel täielik. Jumal näitab end mitte ainult sõnatu tunnistuse kaudu oma loomingu vastu, vaid ka - ja palju spetsiifilisemalt ja sügavamalt - oma Sõnas, oma täielikus tunnistuses, Pühakirjas. Niisiis, teiseks, räägib psalmija Jumala kirjalikust tunnistusest Pühakirjas, mida sageli nimetatakse eriliseks ilmutuseks, mõnikord viidatakse sellele kui "Sõna raamatule".

Nüüd, üleminek 6. versist 7. versini - märkasite, et ma peatusin - on mõnele tundunud nii äkiline, et nad järeldavad, et need peavad algselt olema olnud kaks eraldi psalmi, kuidagi kunstlikult kokku ühendatud. Tegelikult arvan, et see on tõend selle kohta, et psalmija mõistis, et need kaks teemat - maailma raamat ja Sõna raamat - on vältimatult ja intiimselt seotud.

Kuulake, kuidas C. S. Lewis kirjeldab seda seost psalmi luule osas. See on üsna pikk tsitaat, kuid väärt kuulamist. Lewis kirjutab:

Esiteks mõtleb ta taevale, kuidas päevast päeva seal nähtav paraad näitab meile selle Looja hiilgust. Siis mõtleb ta päikesele - pulm rõõmsusest tema tõusmisest, tema igapäevasest teekonnast idast läände mõeldamatu kiirusega; lõpuks tema kuumusele, mitte meie kliima leebe kuumusele, vaid pilvitu, pimestav, türanniline kiirgus, mis vasardab mägesid, otsib igat nurka. Võtmefraas, millest kogu luuletus sõltub, on "seal pole midagi varjatud tema kuumuse eest". See tungib kõikjale oma tugeva, puhta innuga. Siis räägib ta kohe, 7. versis, midagi muud, mis talle ei tundu midagi muud, sest see on nii sarnane kõike läbiva, kõike avastava päikesevalgusega. Seadus on puhas, puhtas ja igavene - helendav, range, desinfitseeriv, rõõmus. Nii nagu ta on tundnud päikest, võib-olla kõrbes, otsides teda välja igas varjunurgas, kus ta üritas tema eest peita, nii tunneb ta seadust, otsides välja kõik tema hinge peidukohad.

Ja loomulikult on Lewis siin tugeval piibellikul pinnal. Te mäletate neid sõnu Hebreus 4-st: Jumala sõna on elav ja aktiivne, teravam kui ükski kahe teraga mõõk… eristades mõtteid ja kavatsusi südamest. Ja ükski olend ei ole tema pilgu eest varjatud. Füüsiline päike, kogu oma otsiva valguse ja põletava kuumuse, võimsalt osutab meile veelgi enam — lõpmatult rohkem — läbistavale, valgele, kuumale, otsustavale ja päästvale säravale Jumala kirjutatud Sõnale.

See on huvitav: ma märkasin varem, et Jumala nimi 1–6 versides on El, kõige üldisem nimi, mis tähendab Looja. Aga siin, 7. versis, muutub Jumala nimi. See on nüüd Jahve — lubadusi andev, lubadusi pidav, rääkiv Jumal Aabrahamist, Iisakist, Jaakobist ja Taavetist. Ja see Issand, Jehova Jumal, on tõesti rääkinud. Ta on rääkinud sõnades, mis on meie jaoks üles kirjutatud Pühakirjas, kirja pandud, et kõik põlvkonnad ja kõik rahvad ja kõik keelerühmad kõigil aegadel ja kohtades omaksid selle sõnalise tunnistuse enda käes.

Te võite teada, et esimene kord, kui mõni inimene kirjutas üles Jumala sõnad — vähemalt nii kaugel kui ma tean — oli Deuteronoomias 31, kus Mooses ja inimesed on justkui lähenemas tõotatud maale ja Mooses annab juhtimise üle Joosepile. Ja me loeme Deuteronoomias 31:9-s neid sõnu: Siis kirjutas Mooses selle seaduse. Need sõnad võivad kergesti mööda minna, aga need on tohutud, mängu muutvad sõnad. Inimesed, kes olid ainult kuulnud Jumalat kuuldavalt, oleksid nüüd võimelised kuulma, tulevastele põlvkondadele, Jumala väga sõnu — isegi meile.

Märkige, kuidas seda Sõna — neid Jumala öeldud sõnu — kirjeldatakse. Esiteks nimisõnad: seadus, määrused, ettekirjutused, käsud, hirm, korraldused. Kõik need koos moodustavad tervikliku arusaama Jumala kõnest meiega Pühakirjas. Kui maailma raamatu tundmine nõuab aukartust ja tänulikkust Tema suuruse ees, siis Sõna raamatu — seadus, käsud, hirm — nõuab moraalset ja vaimset vastust. Me peame Tema ees aukartust tundma. Me peame Tema ees kartma. Me peame Talle kuuletuma.

Märkige omadussõnu: täiuslik, kindel, õige, puhas, tõene. Jumala ilmutuse täielik täiuslikkus. Täielik tõde. Ükski vale või viga ei ole kogu selles.

Ja siis märkige tegusõna-põhised fraasid, mis kirjeldavad Jumala Sõna vilja: see elustab hinge. See teeb targaks lihtsa. See annab rõõmu südamele ja valgust silmadele. See kestab igavesti. See hoiatab meid ja toob suure tasu.

Maailma raamat — kogu oma suursuguse ja ilu ja imede ja rikkuse ja kasutusega — ei saa pakkuda selliseid rahuldusi ja rõõme ja õnnistusi.

Psalmist julgustab meid nägema kogu meie tegevust maailmas — meie õpinguid, tööd, kutsumusi, rõõmu — nägema seda kõike Tema ilmutatud Sõna kontekstis, mis on ihaldusväärsem kui kuld, magusam kui kõige magusam mesi.

Kui imelised kui meie kutsumused on, kui huvitavad ja produktiivsed need võivad olla, on need puudulikud, lunastamatud ja lõpuks rahuldust mittekindlad ilma Pühakirja erilise ilmutuseta. Tegelikult ütleb kogu Pühakiri meile selgelt, et me ei saa lõpuks aru maailmast meie ümber ilma Jumala kirjutatud Sõnata, mis võimaldab meil näha kõike Jumala südame valguses Tema loomingu ja Tema lõpliku eesmärgi jaoks, et lunastada ja lepitada kõik asjad Endaga.

Ja lubage mul lühidalt öelda: see on üks Piibli tõdedest, mis on mind täis põnevust täitnud, kui ma mõtlen sellele, mis tuleb minu jaoks edasi. Sest kohtades, kus evangeelium on võimas, kus kirik kasvab, kus rahvastik ja majanduskasv plahvatavad - kohtades nagu Indoneesia ja India, ja peagi Kambodža ja Laos - on kristlikus hariduses tekkimas uus liikumine. Kirikujuhid seal otsivad tõukamaks evangeeliumi tõdesid ja Piibli raamistikku igasse nurka, kuidas inimesed mõtlevad kõigest.

Tegelikult räägivad nad mulle, et nad armastavad selle maa ajalugu, kus sajandeid tagasi asutati ülikoole ja kolledžeid, mis põhinesid Piibli raamistikul. Ja ma arvan, et me võime õigustatult öelda, et õppimine selles kontekstis on andnud tõusu meie kultuuri paljudele õnnistustele. Ma arvan ka, et on õiglane öelda, et me oleme selles maal ohtlikult unustamas või ignoreerimas seda ajalugu - või võtame selle enesestmõistetavana. Mitte nii Indoneesias, kus on janu täiesti piibellikuks kristlikuks hariduseks, mis on seotud rahvastiku kasvu ja majanduskasvuga. Ma räägin sellest hiljem lähemalt.

Aga siin on asi: kui maailma raamat inspireerib õigesti looja Jumala austamist tema loodud asjade tõttu, siis kui palju rohkem peaks Jumala Sõna raamat meis tekitama imestust, alandlikkust, austust, kuulekust, pühadust ja rõõmu. El on Jehoova.

Ja kui te naudite Jumala loomist kõigis selle vormides ja ilmingutes - kui te armastate loodust ja töötamist oma aias, kui te armastate oma kodu ja oma tööd ja oma perekonda ja oma asju - siis peaksite te õigustatult jooksma nendele võimalustele ja kontekstile, kus te võite kuulda seda looja Jumalat tegelikult rääkimas sõnades, mida teie ja mina saame aru.

Jumal on rääkinud. Ja Jumal räägib. Ja ma tahan lihtsalt öelda: kuidas me, kui Jumala inimesed, võime olla rahul loodu sõnatu tunnistusega - kui imeline see ka on - kui meil on see sõna täis tunnistus, mis Jaakobuse 1 järgi võib meie hingi päästa.

Kuid me pole veel psalmi loo lõpus. Sest Jumal tahab, et kogu Tema ilmutus - nii üldine kui ka eriline - viiks meid kuhugi. Ja nii pöördume 12-14 salmide juurde, kus psalmist räägib kogu selle lõplikust eesmärgist. Miks lõpuks maailma raamat? Miks Sõna raamat?

Sest Jumala plaani järgi ei ole üldine ilmutus iseenesest lõpp. See on auväärne asi - hea ja kasulik igale inimesele, kes ei keeldu seda tunnistamast, et tunnustada ja kummardada Jumalat kui Looja. Kuid see ei piisa lihtsalt Jumala loodu kingituste ja meie kutsumuste tähistamiseks.

Ja Jumala plaani järgi ei ole eriline ilmutus iseenesest lõpp. Piibel - Jumala inspireeritud, väljahingatud Sõna - kuigi vajalik ja oluline tõelise usu ja jüngriks olemise jaoks, on lõpuks mõeldud viima meid Jumala Vaimu kaudu meeleparandusele ja usule ja pühadusele ja usaldusele.

Me võime saada suurepärasteks Piibli õpetlasteks. Me võime seda uurida, teada seda, isegi nautida seda algusest lõpuni - ja ikkagi mööda minna Jumala eesmärgist meie jaoks. Me võime saada sarnaseks nendega Johannese 5:39, kelle kohta Jeesus ütleb: „Te otsite Piiblit, sest te arvate, et selles teil on igavene elu; ja see on see, mis tunnistab minu kohta, kuid te keeldute tulemast minu juurde, et teil oleks elu.”

Ja nii jõuame 12-14 salmide juurde:

"Kes saab aru tema eksimustest? Vabasta mind varjatud süüdest. Hoia oma teenijat ka ükskõiksetest pattudest; ärgu nad valitsugu minu üle. Siis olen ma laitmatu ja süütu suure üleastumise eest."

Siin näeme vastust, mida Jumal soovib. Minu hea sõber Don Carson ütleb seda nii: siin on see, mida Jumal soovib üldisest ilmutusest ja erilistest ilmutustest. Carson kirjutab, et Jumal soovib rohkem kui aukartust transtsendentse võimu ees, rohkem kui isiklikku rõõmu isiklikus, rääkivas Jumalas. Õige vastus on meeleparandus ja usk ning innukas palve, et Jumal ise puhastaks meid seestpoolt ja muudaks meie sõnad ja mõtted tema silmis meeldivaks.

Meeleparandus peidetud süüdest — need on nii sügavalt maetud, et me ei pruugi isegi teada, et nad seal on.

Meeleparandus ükskõiksed pattudest — need on tahtlikud ülesastumised Jumala ootuste vastu.

Ja mitte ainult meeleparandus, vaid ka palve Jumala kaitse järele: Hoia oma teenijat ükskõiksdest pattudest; ärgu nad mõjugu üle mind.

Kuid see on veelgi enam kui meeleparanduse palve, rohkem kui kaitse palve kiusatuse ees. Ma usun, et see on tõesti päästva usu palve, sest Taavet palvetab väga kurioosse fraasi: Üklaste mind süütuks... siis olen ma süütu ja vaba suurest ülekohut.

Mis võib teha Taaveti süütuks ja laitmatuks? Mis võib meid teha süütuks ja laitmatuks? Mitte meie tegelik süütu olek — me ei ole tegelikult süütud. Taavet teadis seda väga hästi. Loe Psalme 32. Loe Psalme 51. Ta ei nõua süütust kui oma aktsepteerimise alust Jumala ees. Ta palub Jumala deklaratsiooni.

Üklaste mind süütuks, ta karjub — ja ainult siis olen ma süütu.

Mis see on? Ma usun, et siin, peidetud mitu sajandit enne, kui Jeesus tuli maa peale, on hiilgav osutus sellele, mida Piibel kutsub evangeeliumiks — heaks uudiseks sellest, kuidas Jumal halastavalt ja armuliselt andestab ja lunastab.

Rahuraamatu järgi mõistame, et Ta on suveräänne Looja.

Rahva Sõna raamatu kaudu me mõistame, et Tema on püha ja õige — ning et kohutava vastandina me, nagu Taavet, oleme mässajad, kes trotsivad Jumalat oma südames. Me oleme abitud ja lootusetud, ei suuda ennast päästa meie hukka mõistvast olukorrast.

Ja nii heidab Taavet end Jumala halastuse peale — Jumal, kes oma halastuses valib mitte kohtlema Taavetit ega meid nii, nagu meie patud väärivad, vaid andestab, kuulutades Taaveti ja meid õigeks. Mitte sellepärast, et me oleme õiged, vaid sellepärast, et Jumal valib vaatama oma Poja, Jeesuse surmale — keda Taavet nägi ainult varjus, ja keda me nüüd selgelt näeme — kelle surma me tähistame koos, kui me osaleme Issanda õhtusöömaajal.

Jeesus, ainus õige, ainus, kes oli tegelikult süütu ja laitmatu, suri meie asemel meie asendajana — süütu süüdlase eest, laitmatu süüdlaste eest — makstes hinda meie mässu eest meie püha Jumala vastu. Ja Jumal aktsepteerib seda makset. Jeesuse surma teenete põhjal kuulutab Ta meid õigeks ja laitmatuks Tema ees.

Kas teadsite, et Psalm 19 kuulutab õigeks ainult usu kaudu? Mis au!

Kuid isegi see pole lõpp. Psalm lõpeb selle ilusa, tuttava salmiga:

"Olgu mu suu sõnad ja mu südame mõtted sulle vastuvõetavad, Issand, mu kalju ja mu Lunastaja."

Taavet teab, et ta on Jumala armuliku kuulutuse kaudu andeks saanud. Nüüd palvetab ta, et tema suu ja tema süda — kõik, mida ta ütleb, ja isegi kõik, mida ta mõtleb ja tunneb — oleksid vastuvõetavad ja meeldivad Jumalale. Teiste sõnadega, ta palvetab, et Jumal, kes õigeks kuulutab, ka pühitseks. See on tegelikult 1. Johannes 1:9: Kui me tunnistame oma patud, on Jumal ustav ja õigus, et andestada meie patud ja puhastada meid kõigest ebaõiglusest.

Mis muud vastust saame me pakkuda sellisele päästvale Jumalale, kes on meid päästnud meie abitu ja lootusetu olukorrast, kui vastata eludega, mis on täidetud evangeeliumiga, tema armuga - eludega, mis on pühendatud kuulekusele ja pühaduse taotlemisele meie elu igas aspektis?

Nii on meil see kogu psalmi liikumine:

Kui me rõõmustame Jumala sõnatu tunnistuse üle üldises ilmutuses, kui palju rohkem peaksime me rõõmustama Jumala sõnalise tunnistuse üle erilis ilmutuses? Meie seotus Jumala maailmaga peaks ajendama meid jooksma Jumala sõna juurde, kus me kuuleme Jumalat rääkimas.

Kuid siis, kui me rõõmustame Jumala sõnalise tunnistuse üle erilis ilmutuses, kui palju rohkem peaksime me - isegi sel hommikul - avama end tema süüdistava, andestava, õigeksmõistva ja pühitsetava töö ees? Alandlikud ja meeleparanduses, nagu Taavet, peaksime me jooksma tema juurde, et ta teeks seda tööd meis - mitte ainult üks kord, nagu me ammu tegime, vaid pidevalt rõõmustades Jumala ilmutuse üle meie süütu kuulutamisest, nõudes Jeesuse surma kui selle kuulutuse alust, ja taotledes evangeeliumi täidetud pühadust ja kuulekust Temale, kes on meie kindel Kivi ja õnnistatud Lunastaja.

Nii, vennad ja õed, rõõmustage Jumala maailmas ja ülesannetes, mille Ta on andnud teile selles täitmiseks. Veel parem, rõõmustage Jumala Sõnas ja kõiges, mida Ta seal endast ja oma lunastava eesmärgi kohta ütleb. Kuid kõige parem on järgida Psalm 19 teed - järgida maailma raamatu ja Sõna raamatu teed kuni evangeeliumini: hea uudis, et Jumal andestab patused, sest Jeesus suri ristil, ja hea uudis, et selle evangeeliumi kaudu võime me rääkida, mõelda ja elada tema silmis vastuvõetavalt.

See trajektoor - see Psalm 19 meloodia loogika - võib olla maailma raamatu, Sõna raamatu, õigeksmõistmise ja pühitsemise lõpp, kuid see ei ole Jumala lunastava eesmärgi lõpp tema loomingu ja teie jaoks.

Ja me lõpetame lauluga, mis kirjeldab selle suurepärase eesmärgi lõplikku tulemust Jumala poolt - ennast avaldada, et me võiksime teda tunda, andeks saada ja tema ees pühalikult käia. Sa kuuled seda ilusasti viimases salmis:

"Lõpeta siis oma uus loomine; puhas ja laitmatu olgem. Nägem, su suur päästmine täiuslikult taastatud sinus; muudetud hiilgusest hiilgusse…. Ainult Jeesus Kristusele kuulugu au ja kiitus."

Niel Nielson on Lookout Mountainis, GA asuva Covenant College'i president.

See artikkel põhineb dr. Nielsoni jutluse sõnasõnalisel transkriptsioonil. See on kergekäeliselt toimetanud Copilot ning Third Millennium Ministries-i teoloogiline personal.