Tahe orjus

The tahteorjus

1. osa: Miks väited on olulised

Martin Lutheri poolt

See artikkel põhineb 1823. aastal Edward Thomas Vaughan'i tõlkel. Keele on moderniseerinud CoPilot AI abiga, edasiste muudatuste ja lõpliku heakskiiduga Thirdmill toimetuse poolt.

Lubage mul alustada, puudutades kiiresti mõnda asja, mida te ütlesite oma eessõnas – sest ausalt öeldes tundub, et te alahindate meie poolt ja tõstate oma poolt. Te olete mind varem kritiseerinud selle eest, et olen liiga kindel oma uskumustes, ja nüüd ütlete, et olete nii ebamugav tugevate väidetega, et pigem ühineksite skeptikutega – vähemalt kui Piibel ja kiriku õpetused seda lubavad. Te olete selgelt keegi, kes eelistab alluda kiriku autoriteedile, isegi kui te ei mõista täielikult, mida ta õpetab. Ja see on see mõtteviis, mida te näiliselt imetlete.

Nüüd ma austan teie rahulikku kavatsust. Te üritate ilmselt olla lahke ja vältida konflikti. Aga kui keegi teine oleks öelnud, mida te ütlesite, oleksin ma võib-olla vastanud teravamalt – lihtsalt ausalt öeldes. Isegi nii, ma ei saa seda ideed libistada, ükskõik kui hea kavatsusega see on.

Siin on asi: kristlaseks olemine tähendab kindlalt seisma selles, mida te usute. Kui te ei ole nõus tegema väiteid – julgeid, kõikumatu usu avaldusi –, siis jääb midagi olulist puudu. Olgu selge, mida ma mõtlen „väitega”: see on kinni pidamine oma uskumustest, neid kinnitades, kaitstes ja mitte taganedes. Nii on see sõna alati kasutatud, ja ma räägin konkreetselt tõdedest, mis on ilmutatud Jumala poolt Piiblis.

Me ei vaja teadlasi nagu Erasmus, kes juhataksid meid läbi ebamääraste või triviaalsete vaidluste. Vaja on selgust ja veendumust selles, mis on oluline – asjad, mis pole mitte ainult rumalad või ebaolulised, vaid on meie usu keskmes. Ma eeldan, et sa ei räägi siin nendest triviaalsetest vaidlustest – välja arvatud juhul, kui sa oled kogemata seganud oma teemasid, või veel hullem, sa soovitad, et vaba tahte õpetus pole oluline. See oleks tõsine eksimus.

Kristlastena me ei mängi skeptikutega. Me oleme kindlad – rohkem kui isegi stoikud. Paulus julgustab meid pidevalt olema enesekindlad ja kindlad selles, mida me usume. Roomlastele kirjas räägib ta sellest, et tunnistus viib päästeni. Jeesus ütleb, et kui me tunnistame Teda teiste ees, teeb Tema seda ka meie eest Isa ees. Peeter ütleb, et me peame olema valmis seletama lootust, mis meil on. Väide on kristluse südames. Võta see ära, ja sa võtad ära usu ise.

Püha Vaim anti meile Kristuse ülistamiseks – isegi surmani. See on ülim väide. Vaim ei istu lihtsalt tagasi; Ta kohtab maailma ja kutsub välja patu. Paulus ütleb Timoteusele rääkida julgelt, isegi kui see on ebamugav. Aga kuidas saab keegi teisi noomida, kui ta ise ei usu või ei väida tõde? Selline inimene ei peaks jutlustama – teda peaks saatma reaalsuse kontrolli. Ja ausalt, ma raiskan aega selgitamaks midagi, mis peaks olema ilmne. Mis kristlane taluks mõtet, et väited ei ole olulised? See on nagu öelda, et religioon ja usk ei ole olulised.

Ja ometi ütled sa: „Ma ei ole väidete fänn; ma eelistan rohkem mõõdukat lähenemist.” Sa selgitad, et sa ei räägi Kristuse või Tema õpetuste tunnistamisest, ja ma hindan seda. Lugupidamise pärast ma ei hinda su kavatsusi praegu. Aga ma arvan, et sa peaksid olema oma sõnadega ettevaatlikum. Ükskõik kui siiras su süda on, su keel ei peegelda seda selgust.

Kui te arvate, et Vaba Tahe pole kristluse jaoks oluline, siis teie sõnad on mõistlikud — kuid teie otsus on vale. Kui te arvate, et see on oluline, siis teie sõnad on eksitavad, isegi kui teie otsus on õige. Ükskõik kumb, teie kaebused "kasutute väidete" kohta ei ole siin tegelikult kohaldatavad. Need on kõrvalise tähtsusega.